17.03.2024
Mart Helme
Postimees on 15. 03. 2024 avaldanud Raimond Kaljulaidi ohtrasõnalise panegüürika (pidulik ülistuskõne – toim.) praeguse valitsuse aadressil. Iseenesest ei vääriks see kirjatükk oma kulunud seisukohtade ülekordamisega tähelepanu, kui selle lõpus poleks lauset, mis väidab, et EKRE olla radikaliseerunud, kirjutab EKRE aseesimees Mart Helme.
Elementaarselt peaks taolise väite esitamisele kaasnema mingisugunegi definitsioon või näited, milles see radikaliseerumine seisneb. Seda seal loomulikult ei ole.
Missugune on Eesti tegelikkus päriselt ja kelle puhul me tegude järgi hinnates saame rääkida radikaliseerumisest? Praktika räägib meile hoopis teist keelt.
Igapäevaelus näeme, et radikaliseerunud on erakonnad, kes nimetavad ennast liberaalideks. Nendeks on erakonnad, kes moodustavad praeguse valitsuskoalitsiooni.
Mitte millekski muuks kui radikaliseerumiseks pole võimalik nimetada seda poliitikat, mida aetakse ideoloogilise rohepöörde egiidi all ja mis ähvardab Eestis nii energeetika, tööstuse kui põllumajanduse täieliku kollapsini viia.
Mitte millekski muuks kui radikaliseerumiseks pole võimalik nimetada ka nii üksikisikute kui ettevõtete samm-sammult edenevat surnuksmaksustamist.
Mitte millekski muuks kui radikaliseerumiseks pole võimalik nimetada eestlaste demograafilise kollapsi edendamist ja Eesti üle ujutamist slaavlaste ja kolmanda maailma riikide kodanikega. Sellega tehakse muide ilmselgelt seda, mis on meelepärane nii globaliseerijatele kui Putinile.
Mitte millekski muuks kui radikaliseerumiseks pole võimalik nimetada silmitut sõjaõhutamist, mis nüüdseks on jõudnud juba sellenigi, et valitsuse tasandil ollakse valmis eesti poisse Ukraina abistamiseks sealsetele rinnetele surema saatma.
Mitte millekski muuks kui radikaliseerumiseks pole võimalik nimetada traditsioonilise perekonna, inimkonna algusest peale eksisteerinud sugude ja soorollide ära kaotamist nn abieluvõrdsuse sildi all.
Mitte millekski muuks kui radikaliseerumiseks pole võimalik nimetada eraomandi puutumatuse kallale minekut inimestele selgelt üle jõu käivate kohustuste ja koormiste kehtestamisega eurodirektiivide hõreda kattevarju all.
Mitte millekski muuks kui radikaliseerumiseks pole võimalik nimetada põhiseaduses meile tagatud sõnavabaduse ja tsensuuri puudumise jalge alla tallamist rikkumisest teavitaja kaitse seaduse ja vihakõneseaduse kehtestamise näol.
Mitte millekski muuks kui radikaliseerumiseks pole võimalik nimetada inimeste tühistamist poliitilistel ja ideoloogilistel põhjustel.
Mida on vaja kõige selle juures aga eraldi rõhutada, on see valelikkus ja silmakirjalikkus, mille saatel kogu seda kurjust ellu viiakse.
Samal ajal, kui Venemaal üheainsa kontserdi andmisega «vahele jäänud» dirigent demoniseeritakse ja tühistatakse, tegelevad needsamad ideoloogilise nõiajahi läbiviijad rahumeeli nii Venemaal äri ajamisega kui Venemaal aetud ärist saadud raha vastuvõtmisega oma erakondadele.
See, mida EKRE teeb, on vastureaktsioon. Vastureaktsioon riigikogu tasalülitamisele, vastureaktsioon võimude lahususe jalge alla tallamisele (vt värske näitena justiitsministeeriumi ja prokuratuuri vahelise tüli vastastikuseid süüdistusi), vastureaktsioon Eesti muutmisele ühe ainuõigeks kuulutatud ideoloogilise eksperimendi tallermaaks.
See on, kui soovite, vastupanuliikumine, kus EKRE esindab demokraatiat, rahvusriiki, põhiseaduslikku korda ja normaalsust. Erinevalt nendest kõike meile harjumuspärast hävitavatest tegelastest, kes demokraatia kaitsmise sildi all ja tööriistadega kehtestavad meil tegelikult diktatuuri ja autoritaarsust.
Mart Helme, EKRE aseesimees