Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Malle Pärn: inimestel on sageli raske taibata, et nad usuõpetust vajavad

-
18.03.2024
Malle Pärn
© Erakogu

Me elame kristlikus kultuuriruumis, ent väga paljud enam ei teagi, mida kristlus tegelikult endast kujutab. Et seda teada saada, peab inimene meie maal ise otsima endale asjatundlikud õpetajad. Et endale ise õpetajaid otsima hakata, peab inimene taipama, et tal on õpetust vaja. Kuna meie kool (enamasti) ei anna lapsele eelteadmisi religiooni kohta, siis on ka meie mõistes haritud inimesel sageli raske taibata, et ta usuõpetust vajab.

Võiks arvata, et milleks seda teadmist ikka nii väga vaja on, saab ju ilma selleta ka maailmas edu saavutada ja lahedasti ära elada.

Üks põhjus on see, et haritud inimene ilmselt ei soovi rumal välja paista, ent nii mõnigi muidu arukas inimene on kas ajakirjanduses või sotsiaalmeedias usu ja kiriku kohta avaldanud üsna rumalaid väiteid. Kui ta oleks koolis usualast õpetust saanud, siis ta seda ei oleks teinud.

Teine põhjus on see, et inimene ei ole päris täielik inimene, kui ta iseenda paika selles universumis ei tunneta – ja seda paika ta ei tunneta, kui tal puudub mõistlik suhe Jumalasse, selle universumi Vaimu kvintessentsisse.

Keegi tunnustatud teadlane kirjutas kord Õpetajate Lehes, et noored inimesed ei tunne huvi usuõpetuse vastu, sest «kristlus eitab järsult n-ö maist maailma, keha ja seksuaalsust».

Kuidas saab kristlus eitada seksuaalsust, kui Piibli esimestel lehekülgedel ütleb Looja esimestele inimestele: tehke sugu ja saagu teid palju?

Mis puutub keha eitamisse, siis inimese kaheks vastandiks jagamine: vääritu keha ja väärtuslik hing – ei ole pärit kristlusest, vaid kreeka filosoofiast.

Apostel Paulus kõneleb oma kirjades (vt Uus Testament) liha ja vaimu vastandamisest, elamisest kas «lihas» või «vaimus», mitte keha ja hinge vastandamisest. Ta nimetab inimese ihu Jumala templiks – kus on siin keha eitamine? Samuti ütleb ta oma kuulsas rahusoovis: et teie vaim, hing ja ihu oleksid hoitud laitmatuina Kristuse tulemiseks.

Kristlus ei eita midagi, mis orgaaniliselt kuulub inimese elu ja olemuse juurde. See, mida kristlus eitab, mille käest ta soovib teadmatut inimest päästa, see on nii-öelda kehakeskne mõtlemine, oma keha füüsiliste funktsioonide liigne ja arutu orjamine, mõistuse suunamine instinktide teenistusse ja hinge hooletusse jätmine.

Kristlus ei «eita» mitte seksuaalsust, vaid hingetut armastusevälist seksi, mis tegelikult ju mitte kedagi õnnelikuks ei tee. See on nagu esimese ettejuhtuva mittesöödava objekti söömine selleks, et kõhtu täita. See pole mingi nauding, ei täida ka kõhtu ega kustuta nälga, sellest võib saada tõsise kõhurikke. Seksuaalsus on mõeldud inimest teenima, mitte teda valitsema, ammugi mitte hävitama.

Kristlus ei põlga, vaid vastupidi, väärtustab inimese seksuaalsust, püüab seda kaitsta südametunnistuseta rahaahnete manipuleerijate eest, kellele tegelikult ei lähe korda, mis saab nende ohvritest. Intiimsuhte ja armastuse labastamise kaudu tahavad nad kõik inimesed allutada oma kaubanduslikule kasumiteenimisele. Kõikvõimalikud erootilised kaubaartiklid on suunatud sõltuvuse tekitamisele, inimese normaalse psüühilise ja kehalise tasakaalu hävitamisele. Eesmärgiks on see, et nad võimalikult suure osa oma rahast loovutaksid pornoärikate taskutesse.

Mis on «maine maailm»?

Kui kristlus eitaks maist maailma, siis poleks Kristus inimeseks maa peale tulnud, siis poleks Ta tegelnud inimeste füüsilise aitamisega, terveks tegemisega, kannatusete leevendamisega, siis oleks meile taevast dikteeritud kõik vaimsed tarkused. Kristlus on kõige maapealsem usk – see ei kutsu inimest passiivsesse enesevaatlemisse ega eraklikku täiustumisse, vaid aktiivsesse tegutsemisse.

Jeesus on öelnud: «Mina olen tulnud, et teil oleks elu.»

«Elu» on oluline mõiste kristluses! Ja see «elu» on rohkem kui vaid kehaline eksistents. Ka kehaline elu saab hingelise ja vaimse kaudu, selle toel – kõrgemaks pelgalt instinktiivsest, lihalikust eksisteerimisest, bioloogilisest toimimisest.

Tarkus on tervik – mitte mõistus, mitte äraõpitud teooriad, nagu väidavad piiratud mateeriausulised. Tarkus – see on vaim, hing ja ihu kooskõlas. Igal komponendil on oma osa inimlikus tarkuses. Ilmekaks näiteks siia on just armastus, mis ei tulene ju mõistusest ega õpetusest. Vähemalt osa sellest on keha tarkus, instinktiivne tarkus, mida ei ole võimalik õppida, mis on meis iseenesest olemas.

Niisamuti oskab keha läkitada ajule signaale selle kohta, missugustest ainetest tal parajasti puudus on. Loom loobub toidust, kui ta haige on, ka raskesti haige inimene ei taha süüa. Seegi on kehaline tarkus.

Meie sajandi inimene on kaotanud oma terviklikkuse. Me oleme küll liikunud loomulikkuse poole, ent koos sellega oleme minetanud pühaduse. Me oleme vabastanud inimese vanade kirikudogmade valitsuse alt, ent koos nendega oleme kõrvale heitnud eluliselt tähtsa energiaallika, oleme andnud ennast uute kasuahnete isandate – seekord usuvõhikute – ehitatud uute dogmade meelevalda.

Me elame nähtavas maailmas, mis vähemalt tundub olevat konkreetne ja materiaalne, ehkki seda ka teadlased järjest rohkem kahtluse alla seavad. Kui me usume, et selle on loonud mingi ülim tarkus vaim, siis me oskame seda hoida, hinnata ja austada.

 

Malle Pärn, Tartu linnavolikogu liige (EKRE)