20.03.2024
Tema järel küll kliimavõitlusse ei läheks…
Kui sõdurid lähevad lahingusse, siis peavad neid juhtima väljaõppega ohvitserid, mitte ideoloogiatöötajad, nagu oli Punaarmees. See ei kehti ainult sõja tingimustes ja armee puhul, vaid igas võitluses, sealhulgas ka rohepöördes.
Kogu kliimavõitluses on näha, et see ei ole enam võitlus Maa nimel, vaid rohepöörde eesotsas on poliitikud ja ideoloogid, kelle eesmärgid ei tööta sugugi kliima heaks – esimene suur põhjus on rikkuste ümberjagamine.
Kliimavõitlust saaksid juhtida ainult teadlased, keda keegi ei mõjuta ega kalluta, kes lähtuvad ainult teaduslikest seisukohtadest “poolt ja vastu”, kes analüüsivad kõik nüansid ja argumendid läbi ning annavad realistlikud soovitused, kuidas ja kuhu edasi minna. Tänapäeval see nii ei ole, rohepööret juhivad poliitikud ja ideoloogid, kes tellivad mõjutatud teadlastelt ühese info, mis sobib nende agendaga.
Võtkem kasvõi Eesti võimupoliitikud – Kaja Kallas, Kristen Michal, Lauri Hussar ja paljud teised võimupoliitikud juhinduvad ainult ülaltpoolt tulnud käskudest, nad kuulavad ühe poole teadlasi, nad juhivad rohepööret ülddirektiivide alusel, nad usuvad vastuvaidlematult kliimareligiooni, nad ei vaidlusta ühtegi kliimameedet, olgu see kui ebareaalne tahes, nad ei taha kuulda ega näha analüüse, mida need meetmed kaasa tuua võivad jne – nad on kliimasulased, kes kuulavad kliimaisanda käsku. Seda enam, et seal ringlevad tohutud rahad, mis kleepuvad ka näppude külge.
Tavalisele inimesele ei tähenda kliimavõitlus ja rohepööre mitte midagi head (kui ehk hüpoteetiline Maa päästmine maha arvata) – iga kliimameede tähendab neile midagi halba, kokkutõmbamist, vaesumist, millestki loobumist, suurte kohustuste võtmist, karistusi nende täitmata jätmise eest jne. Irvhambad ütlevad juba, et pigem surra ülekuumenenud Maal kui elada kliimakõhnumisest värisevatel jalgadel komberdades. Kliimavõitlus pakub vaid totalitarismi, võttes kõik selle, mille me oleme demokraatiat rajades saavutanud.
Märgiline on see, et kliimavõitlus ei tähenda rahu, vaid konflikte. Juba nüüd on Euroopa põllumehed tänavatel, nad blokeerivad igapäevaelu, et ise ellu jääda, nende pihta lastakse juba kummikuulidega ja nad ise rammivad takistajaid – see on ehtne vastupanu kliimahullusele, ja mida aeg edasi, seda hullemaks asi läheb. Kas Lääne-Euroopa tõesti usub, et näiteks suured migrandikogukonnad, kes tulid sinna head elu nautima, nõustuvad olema “kliimavaesed”? Needki, kes Euroopasse edaspidi rändavad, tulevad siia saama ja tarbima, mitte kokku hoidma ja kõhnuma.
Liberaalses Läänes juhivad politrukid juba kõike. Kas naiste õigusi kaitsevad need naised, kes on ise midagi halba üle elanud? Tavaliselt mitte, neid võitlusi juhivad ideelised naiskomissarid. Vähemuste “õigusi” ei kaitse üldjuhul mitte vähemuslased ise (vähemalt alguses mitte), vaid ideoloogid, kellele on seda võitlust vaja. Pipi Pikksuka kui neegriprintsessi tühistamist ei algatanud mustad, vaid ikka rootsi marksistlikud komissarid.
Mõistlik inimene ei läheks rohepöördega kaasa, sest sellest lausa karjub kampaanialikkus ja läbimõtlematus vastu. Kliimaminister Kristen Michal, kastikamees Pärtel-Peeter Pere, naiskomissar Liisa Pakosta ja paljud teised ideoloogiliselt ülelaetud võimupoliitikud ei ole grammigi need inimesed, kelle juhtimisel Maad päästa. Nad on ülaltpoolt alustatud kliimahüsteeria hungveipingid, kelle kohustuseks on rahvas kliimabarrikaadidele kuhjata, et maailm järjekordselt ümber kujundada.
Mõelge sellele, et kliima-Kristen oma seesama kilekoti-Kristen, kelle kohta kirjutas Postimees kunagi: “Tagasivaade: rahastamisskandaal viis Michali lahkumiseni justiitsministri kohalt.” Usub keegi, et reformierakondlane kunagi muutub? Kas läheksite sellisega “kliimaluurele”? Nüüd on ta vürst oma vürstiriigis, hiiglaslikus bürokraatlikus monstrumis nimega kliimaministeerium, kuhu tekitatakse juurde üha uusi kummalise nimega ametikohti.
Mõelgem minevikule – kas impeeriumid, totalitarism, kampaaniad, sund, hüsteeria ja barrikaadidelt igas suunas paugutamine on kunagi maailma paremaks muutnud? Üsna ruttu saame selguse ka selles, et kliimahüsteeria on üks inimkonna järjekordne lollus, millega isehakanud “eliit” püüab masse neile vajalikus suunas juhtida.
Tahaks väga, et kliimavõitlust juhiks looduskaitsjad; naisõiguslust naiselikud naised, kes tahavadki naised olla; vähemuste õigusi kaitseks vähemuslased ise, kes sooviksid rahulikku ja turvalist elu, mitte kättemaksu ja privileege, jne…
Uued Uudised