22.03.2024
Euroopas protesteeritakse LGBT keelamise vastu Venemaal, kuid sealne ühiskond ilmselt seda organisatsiooni näha ei soovigi. Pilt on tehtud Belgradis.
Venemaa on totalitaarne agressorriik, kuid mõned tema sammud vajavad lahtiseletamist, nagu uudis “Vene finantsjärelevalveamet Rosfinmonitoring kandis “rahvusvahelise LGBT liikumise” terroristide ja äärmuslaste nimekirja. Rosfinmonitoringul on voli külmutada nimekirja kantud juriidiliste isikute pangaarved.”
Uudis jätkub: “Ülemkohus oli kuulutanud selle liikumise eelmise aasta novembris äärmuslikuks, mis tähendas sisuliselt LGBTQ aktivistide tegevuse keelustamist Venemaal. Kreml on muutnud pärast kahe aasta tagust kallaletungi Ukrainale senisest veelgi konservatiivsemaks. 2022. aastal keelati ära “geipropaganda” täiskasvanutele, laiendades seadust, mis seni hõlmas alaealisi.”
Kõigepealt – on homoseksualism kui üks seksuaalne kõrvalekalle ja on homopropaganda (homoagenda) ehk selle suunitluse propageerimine, mida esindab esindusorganisatsioon LGBTQ. Kui represseeritakse LGBT-d, ei tähenda see tingimata homoseksualistide tagakiusamist, vaid sageli ainult homoagenda tõrjumist, nagu oli Poolas enne Tuski võimupööret.
Venemaa on imperialistlik ja agressiivne, aga ühiskond on seal tugevate traditsioonidega ning religioosne, seega ka homoagendat tõrjuv. Homopropaganda on põlu all paljudes tugeva kultuuriruumiga maades, sealhulgas ka islamiriikides, aga ka mitmel pool mujal, sealhulgas Aafrikas. Paljud vaesed maad lubavad homoagendal tegutseda liberaalse Lääne nõudel, et saada finantsabi, kuid ühiskond seda nähtust ei aktsepteeri.
Homoagenda ja nende esindusorganisatsioon LGBTQ on agressiivsed, mida näitasid sündmused jalgpalli MM-i ümber Kataris. Olid kaks lihtsat mõistet – jalgpall kui spordipidu ja korraldajamaa ehk islamiriik. Miks pidid seal tingimata lehvima vikerkaarelipud kui homoseksualism on selles raamistikus täiesti kontekstiväline? Aga juhtum tõestas väga veenvalt, kui pealetükkiv on homoagenda, kelle eesmärgiks on tembeldada need, kes ei taha LGBT-d igale poole lubada, homofoobideks, ja panna ülemaailmsete repressioonide alla.
Ukraina sõja käigus on vasakliberaalse Lääne ja Venemaa väärtusruumid veelgi rohkem vastandunud. LGBTQ on marksistlik-liberaalse Lääne sünnitis, ta esindab “läänelikke väärtusi” ja pole imestada, kui Kreml selle keelustab. Pealegi saab homoagenda vähimagi kahtluseta välisrahastust ja just Läänest. Näiteks Eestis on Eesti LGBT Ühing saanud projektile “Sõnas on jõud: mõjusad sõnumid inimõiguste edendamiseks” 19 991 eurot Norra, Islandi ja Liechtensteini rahastatud Aktiivsete Kodanike Fondilt. Kui see pole välisrahastus, siis mis see on?
Tulles tagasi Venemaa juurde on põnev vaadata tema ajalugu. Kuigi Nõukogude Liidus kiusati homoseksualiste taga, on kurikuulus NLKP peasekretäri Leonid Brežnevi ja Saksa DV liidri Erich Honeckeri suudlus ilmselgelt intiimse iseloomuga – võimalik, et homosuhted olid sotsialismileeris tippkommunistide privileeg.
Pärast Boriss Jeltsinit võimule saanud Vladimir Putin pürgis algul tugevalt Lääne liidrite seltskonda, kuhu tema KGB-mineviku tõttu teda siiski ei soovitud. Et näidata oma “läänelikkust” alustas Putin 2000. aastate algupoolel ka homoseaduse väljatöötamist ja see sai tegelikult esimeseks kokkupõrkeks tema ja traditsioonilise Vene ühiskonna vahel, kellele see plaan ei meeldinud. Sealt on pärit ka mõiste “tolerast”, mis on kokku pandud sõnadest “tolerant” ja “pederast” (Eestiski on venelastel tugevaim solvang “tõ, pederast!”). Kui Putin ja Serbia liitlane Venemaa Kosovo pärast tülli keerasid, lõppes ka Läänele lähenemine “homoseaduse” kaudu.
Venemaa on totalitaarne riik, aga LGBT keelustamisel on siiski ka muud tausta, ennekõike väärtuskonflikt traditsionaalsete ja liberaalsete “uusväärtuste” vahel, LGBTQ ja homoagenda piiritu agressiivsus ning ka tugev välisrahastus selle edendamisel. On raske ette näha, mis juhtuks Venemaal, kui seal teeks ilma Pussy Riot – läänelikud lollused võimenduks sovjetliku idanaabri juures kümnekordselt.
Uued Uudised