01.04.2024
Kolumnist, näitleja, teoloog ja rahvuskonservatiiv Malle Pärn.
Eesti televisiooni kavas on saade “Impulss”, kus kaks saatejuhti küsitlevad mitut külalist. Selles saates, mida mina vaatasin, oli külalisi viis: kaks naist ja kolm meest. Nojah, viit ei saa jagada kaheks, nii et mehi ja naisi oleks võrdselt. Nii et parem oleks, kui külalisi oleks kuus.
ERR selgitab saate sisu:
“Selle aasta algusest saavad Eestis abielluda ka samasoolised paarid, kuid vähemuste arvates on abieluvõrdsus vaid esimene samm õiglase tuleviku poole. Saates “Impulss” arutleti, kas Eestis ollakse valmis soo- ja seksuaalvähemuste õigusi laiendama või on ühiskondlik valupiir juba ületatud.”
Vaid esimene samm?
Kümme aastat tagasi räägiti, et kooseluseadus on justkui viimane samm ja ainuke eesmärk ja toob õnne meie õuele?
Ega me seda ei uskunudki. Oli ju arvata, nagu muinasjutus, et kui hunt käpakese tuppa sooja sai, siis tuli varsti ka teine käpakene. See oli esimene samm pikal ja võidukal teel, mille lõppu pole näha. Kuni Pandora laegas on viimseni avatud.
Tahaks teada, milline on see õiglane tulevik “vähemuste” jaoks? Kas nagu see loosung, mida oleme näinud: “Tulevik on kväär!” Et kõik on lõplikult allutatud kväärseadustele?
Kuidas saab üldse õigusi laiendada? Kas meie õigused on praegu liiga kitsad? Ja millised on need transvähemuste soovitud õiguste laiendused?
Et neile antaks õigus nii-öelda oma soovi peale ennast ümber nimetada mehest transnaiseks ja naisest transmeheks? Miks me siis ei anna juba igaühele õigust vabalt kuulutada ennast ükskõik kelleks või milleks?
Mis on see, mis annab tervemõistusliku aluse transvähemuste nõudmistele? Kui selleks on olemas tõsiseltvõetav teaduslik alus, siis miks sellest ei ole avalikkuses räägitud? Miks räägitakse ainult suvalistest tunnetest ja soovidest? Me ei saa ometi hakata loodusseadusi kellegi suva järgi ümber tegema? Uurigem ja kaalugem pigem neid tundeid ja soove, mis teatavasti võivad inimese eksitusse viia?
Küsitakse, kas ollakse selleks õiguste laiendamiseks valmis VÕI on valupiir ületatud? Hea, et vähemalt tõdetakse, et ühiskonnale on see transvähemuste õiguste laiendamise protsess valulik. Ent kuidas mõista seda valupiiri ületamise seost õiguste laiendamisega? Kas valupiiri ületamine tähendab, et ühiskond ei tunne enam valu, on tuimaks tambitud ja on seega valmis alla andma? Et anname aga gaasi ja põrutame edasi? Või vastupidi: tunneb juba nii palju valu, et hakkab vihaselt vastu?
See viimane näib olevat õige. Ongi ehk ületatud ühiskondlik valupiir, see protsess on läinud liiga valusaks, see tähendab: Eestis EI OLDA valmis nende õiguste laiendamiseks. Võtkem teadmiseks. Ei mingit laiendamist.
Saates jäi muidugi domineerima ikka see õiguste laiendamise vajadus, kesse ikka hoolib teiste inimeste valust.
Vaadake, impulss võib olla nii hea kui halb, oleneb, kuidas see impulss inimese tegutsema paneb. Ja kas ta mõistus ja südametunnistus seda impulssi toetavad või püüavad summutada. Impulsist tegudeni peab olema pikk tee. Impulss, mis paneb inimese omakasu pärast teistele ülekohut tegema, teistega mitte arvestama, teisi hukka mõistma, – see ei ole hea impulss.
Selle “Impulsi” külalisteks olid kaks arukat ja viisakat naist, Maarja Undusk ja Mari-Vivian Ellam, kes esindasid enamuse suhtumist soovahetusse, ning kolm agressiivset (välimuse järgi) meest, kes lapseliku õhinaga propageerisid “innovaatilist” soolise düsfooria ideoloogiat kui täiesti endastmõistetavat uut normaalsust. Naised rääkisid ausalt seda, mida nad päriselt tunnevad ja mõtlevad soosegaduse teema kohta, mehed aga esitasid marionettidena meedias juba rohkelt korratud LGBT aktivistide papist dogmasid.
Saatejuhid peaksid olema neutraalsed ja andma võrdselt sõna kõikidele osalistele. Eriti tuleks seda võrdsust silmas pidada siis, kui on tegemist kahe vastandliku maailmavaatega. Selles saates, mida mina nägin, seda võrdsust ei olnud. Saatejuhtidest kenad neiud olid silmnähtavalt “progressi” poolel, meenutades kangesti Buratino-lugude kassi ja rebast. Ka lõppsõnad anti loomulikult transisõdalastele.
Kolm (väliselt justkui) meest domineerisid vestluses suurelt. Nii üldise oleku kui ka vestluskaaslaste mõtteavaldustesse suhtumise poolest. Kui naised tunnistasid üsna tagasihoidlikult, et nad väljendavad oma arvamust ja toetuvad klassikalisele kultuurile ja Piiblile, siis mehed (nende kõnelemise ajal) näitasid ülbe näoilmega, et see arvamus ei lähe nendele korda. Ja vastates olid nad kindlad, et õigus on nende poolel, loomulikult püüdsid nad ka naiste jutule vahele segada. Sõnadest neil puudust ei tulnud, küll aga mõistlikest mõtetest.
Eriti matslikult käitus Odinets, kes ennast mõni aeg tagasi tuntuks tegi venekeelse roppuse avalikkusse paiskamisega. Saatejuht oli küsimuse esitanud proua Ellamile, aga Odinets hakkas kohe temaga vaidlema ja jäigi oma teooriaid heietama, andmata sõna tagasi sellele, kelle kord oli rääkida. Saatejuhid ei kutsunud teda korrale.
Odinets seletas ka ära, mida tema jaoks tähendab abielu, mille “laiendamise” eest ta riigikogus vihast võitlust pidas. See olevat lihtsalt üks tehing, muud midagi, milleks selle üle piike murda.
Jah, juriidilisi tehinguid võib igas suunas “laiendada”, aga abielu EI OLE vaid juriidiline tehing. Sellise tehingu võiks sõlmida ju ka ema ja tütar või vend ja õde? Ja miks ei võiks neid osapooli seal olla siis ka kolm või neli või viis?
Olen seda juba kirjutanud, et neid, kes ei tea, mida meie kultuuris tähendab abielu, ei tohiks lubada abielu üle otsustajate hulka! Kui pime juhib nägijaid, eks siis kuku ju ka nägijad auku? Kui meie ühist raha jagab meile see, kes numbreid ei tunne, kuhu me siis jõuame?
Saate nimi on Impulss. Et järgime ähmaseid ja isekaid impulsse, mitte mõistust ja südant ja südametunnistust? See on ju moes. See on meedia sõnum meile praegu. Asendame normaalsuse ebanormaalsusega. Ja muigame normaalsuse üle.
Meie tegelikkus väänatakse haledaks farsiks, paroodiaks, mis ei aja kahjuks mitte naerma, vaid nutma. Sest seda serveeritakse meile tõe ja tõeluse pähe.
Teadus on mingi olemasoleva nähtuse võimalikult objektiivne uurimine tõe teadasaamise eesmärgil. Teadus ei ole ükskõik milliste lugude väljamõtlemine, sellel on teine nimi. Teadus ei ole ka see, kui mingit uuringut tehakse kindla eesmärgiga ära õigustada kellegi soovitud, kellelegi kasulik dogma või väljamõeldud teooria.
LGBT aktivistide väike grupikene on teinud meil juba vähemalt kümme aastat tõhusat tööd, selleks on sotsiaalministeerium neile heldelt jaganud sadu tuhandeid eurosid teistele inimestele mõeldud toetusrahast. Nad on endale värvanud palju toetajaid, kogunud allkirju ja levitanud propagandat. Nad on aastaid avalikkuses laimanud ja mõnitanud konservatiive, kes on rahvast püüdnud kaitsta meie ellu segadusi külvavate teooriate eest.
Nii tüüpiline oli saates noore LGBT sõdalase märkus, et “kasutage korrektseid termineid” (“mitte mees, vaid transmees”). Samuti andis ta meile veel ühe uue kohustusliku termini: “paiksoolised” – need pidid olema need inimesed, kelle soovalik ja sookuuluvus kokku langevad, see tähendab normaalsed inimesed. Ka nemad on progressismis inimestest “soolisteks” ümber nimetatud.
Äärmine egoism ja üleolev enesekesksus iseloomustab kogu seda LGBT liikumist. Just nende ülbe arrogants on see, mis valdavale enamusele vastu hakkab ja millega mitte kunagi ei lepita!
Sissejuhatavas videos näidati üht poolel teel olevat “transmeest”, terve riiul oli igasugu ravimipurke ja topse täis? Kahju oli teda vaadata, ei olnud ta õieti mees ega naine. Eluaegne invaliid? Terveks ju ei saagi, kui aina peab ravimipurke tühjendama? Tõesti, miks ei proovita pigem psühhoteraapiat??
Täiendan ühe külalise küsimust: miks me seda enesetunnet rohkem usaldame kui keha, mida me ju näeme ja mille olemasolus me kahelda ei saa? Arst on ometi andnud vande, et ta oma tegevusega patsienti ei kahjusta, kuidas ta saab otsustada, et keha eksib ja inimese tahtmine olla midagi muud kui ta on, on õige? Ja suunab ta pikale ja piinarikkale teekonnale, millel ei ole tagasipööret?
Kas ka teiste haiguslike nähtuste puhul tohib arst otsustada, et keha eksib ja patsiendi soov on õige? Arst paneb haigele diagnoosi haiguse tunnuste põhjal, ta ju ei küsi haigelt, mida ta ise arvab oma haigusest?
Me teame, et meie enesetunne võib eksida – kas me siiski ei peaks pigem usaldama loodust? Kas ei ole isekas see oma tahtmise pealesurumine oma füüsilisele kehale? Eks see ole ju oma keha halvustamine ja ebardiks tunnistamine?
Ja selle eksliku enesetunde ja iseka tahtmise pärast esitavad nad tervele rahvale ja riigile oma erinõudmised, et terve ühiskonnakorraldus nende soovide järgi ümber tehtaks? Nõuavad endale erilisi eesõigusi, mis väga paljudele veidraina tunduvad?
Miks ei usalda ega austa nad siis samavõrra teiste, nimelt NENDE inimeste enesetunnet, kellele nende soovid veidraina tunduvad? Kus siin võrdne kohtlemine on? Sallivus? Avatus?
Ei ole õige öelda, et “see ei puuduta teid” – puudutab, see puudutab meid ja veel rohkem puudutab see meie lapsi ja lapselapsi! Kui riikliku seadusega kuulutatakse uueks normaalsuseks mingi enamusele hullumeelsena tunduv teooria, mis võib meie lapsed segadusse ajada, panna nad ennast invaliidideks “ravima”, siis puudutab see meid kõiki väga valusasti.
Egoist mõtleb ainult enda peale, ta ei mõtle kunagi sellele, kuidas tema soovide täitmine tervet ühiskonda või koguni ajalugu mõjutada võib, tema peab saama oma tahtmise, mingu või maailm hukka!
Ja öelge mulle, misasi see on, mis neil transsidel on sündinud sellesse valesse kehasse?? Et kui nad keha ümber transformeerivad, siis on see asi rahul? Et siis nad moodustavad ühe terviku, muidu on omavahel vastuolus.
MIS on nende kehaga vastuolus?
Inimest tuleb õpetada oma keha armastama ja selle eest hästi hoolitsema.
Malle Pärn