04.04.2024
Prokuratuurist on saanud seadusetuse varjupaik.
Kolmapäeval toimus Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse “Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele prokuratuuri üle teenistusliku järelevalve teostamise tõhustamiseks” eelnõu esimene lugemine, kus ettekande tegi Kert Kingo. Eelnõu lükati lõpuks tagasi.
“Prokuratuuriseaduse kohaselt on prokuratuur oma seadusest tulenevate ülesannete täitmisel sõltumatu ja tegutseb lähtudes seadustest ning nende alusel antud õigusaktidest. Prokuratuuri põhimäärus sätestab prokuratuuri ülesanded, milleks on kohtueelse kriminaalmenetluse seaduslikkuse ja tulemuslikkuse tagamine ja seaduslikkuse järelevalve kohtueelse uurimise asutuseks olevate jälitusametkondade jälitustegevuse üle kuritegude avastamisel või kriminaalasjade kohtueelses menetluses.
Kuigi prokuratuuri ja prokuröride tegevuse seaduslikkuse nõue on selgelt ja üheselt sätestatud, käituvad prokurörid nii, nagu neile seadused ei kehtiks. Toon siin taas välja mõned faktid.
2021. aasta oktoobris taandas Harju Maakohus kriminaalasja menetlust juhtiva riigiprokuröri Taavi Perni, kuna ta muu hulgas rikkus kahtlustatava kaitseõigust ja omandiõigust. 2022. aasta mais tunnistas Tartu Ringkonnakohus prokuratuuri jälitustoimingu loa õigusvastaseks. 2022. aasta juunis asus Riigikohus seisukohale, et riigiprokurörid Vahur Verte ja Raigo Aas esitasid kriminaalmenetluses valeandmeid, võltsisid menetlusdokumente, kasutasid võltsitud menetlusdokumente, takistasid teadvalt menetlusosalise kohtueelsele menetlusele ilmumist ja lõid kunstlikult tõendeid ehk moonutasid kriminaalasjas tegelikke asjaolusid. 2023. aasta mais taandas Harju Maakohus kriminaalasja menetluses prokurör Kristiina Savtšenkova, kuna ta viis läbi ebaseadusliku ülekuulamise ehk survestas kaitse tunnistajat telefoni teel.
Pean siin oluliseks märkida, et need välja toodud rikkumised pole ainukesed, mida kohtud on tuvastanud. Aga nende faktide pealt näeme, et prokuratuur ehk täpsemalt prokurörid ei lähtu alati seadustest, vaid hoopis rikuvad seadusi, ja osad prokuröridest – pean siin silmas eelkõige riigiprokuröre – teevad seda regulaarselt.
Kuidas toimub prokuratuuri ja prokuröride tegevuse seaduslikkuse kontroll? Prokuratuuri põhimääruse kohaselt juhib prokuratuuri riigi peaprokurör ehk praegu siis Andres Parmas. Vastavalt prokuratuuri põhimäärusele juhib riigi peaprokurör prokuratuuri ja tagab sellele pandud ülesannete täitmise. Ühtlasi riigi peaprokurör vastutab prokuratuuri ja tema ametnike ning töötajate tegevust korraldavate õigusaktide õiguspärasuse ja otstarbeka täitmise eest.
Minnes nüüd eelpool nimetatud ja toodud kohtute poolt tuvastatud prokuröride seaduserikkumiste juurde, on küsimus: mida on prokuröride seaduserikkumiste ilmsikstuleku puhul ette võetud? Minule teadaolevalt mitte midagi. Prokurörid, sealhulgas riigiprokurörid, rikuvad jultunult ikka ja jälle seadusi ja seda pealtnäha peaprokuröri vaikival heakskiidul või toetusel. Ühegi seaduserikkuja prokuröri suhtes pole alustatud distsiplinaarmenetlust, et võtta seaduserikkujast prokurörilt oma tegude kohta seletusi ja saada täpsemaid andmeid. Iseenda suhtes prokuratuur menetlust lihtsalt ei alusta.
Prokuratuuri põhimääruse kohaselt peab peaprokurör tagama ka sisekontrollisüsteemi rakendamise prokuratuuris ning teostama prokuratuuris teenistuslikku järelevalvet. Peaprokurör aga seda ei ole teinud ehk ta ei täida talle seadusega pandud ülesandeid. Seaduse järgi määrab peaprokurör ka ametnikele distsiplinaarkaristusi seadusega ettenähtud alustel ja korras. Ka seda meie peaprokurör, paistab, ei ole teinud. See annab ainult kinnitust, et peaprokurör on nõus prokuröride seaduserikkumistega ja peab seda isegi võib-olla õigeks. Seetõttu on olukord, kus ise seadusi rikkuvad prokurörid süüdistavad kohtutes teisi isikuid seaduste rikkumises. See on päris kentsakas olukord. Mis õigusriik see selline on? See on ju lihtsalt naeruväärne kõik.
Prokuratuuriseaduse kohaselt teostab teenistuslikku järelevalvet prokuratuuri üle Justiitsministeerium, aga Justiitsministeeriumi teostatav teenistuslik järelevalve prokuratuuri üle ei laiene prokuratuuri tegevusele jälitustegevuse planeerimises, kohtueelses kriminaalmenetluses ja riikliku süüdistuse esindamisel kohtus. Ehk siis ministri õigus ei laiene just nendele valdkondadele, kus prokurörid seadusi rikuvad ja mille osas on ka kohtud prokuröride seaduserikkumisi tuvastanud.
Ilmselgelt on selliselt sõnastatud seadus puudulik ja ei taga mitte mingit järelevalvet seaduserikkujatest riiklike süüdistajate üle. Seadus oleks nagu teadlikud sellised koostatud, et prokuratuuri tegevust ei saaks keegi kontrollida, et prokuratuur saakski olla riik riigis ja neile justkui ei kehtiks ükski seadus, sest täpselt nii nad käituvad. Nii on see olnud aastaid ja nii prokuratuur paraku tegutseb.
Oluline osa prokuratuuri rikkumistest on ka alusetute kriminaalmenetluse alustamine, nimetame seda siis poliitiliseks tellimuseks või lihtsalt tellimuseks. Need on need menetlused, kus prokuratuur alustab menetluse kunstlikult kuriteokoosseisu jaoks sobivaks moonutatud asjaolude pinnalt eesmärgiga rikkuda kellegi au ja head nime, inimest represseerida ja majanduslikult laostada. Ise nad selgitavad seda tihti sõnadega: “See piir, mis on rikkumine ja mis ei ole, on kohtu otsustada.” See on täitsa uskumatu. Rikkumine kas on või ei ole, seda lähtuvalt seaduses sätestatud kuritegudest. Ei saa olla nii, et natuke ikka tappis ära ja kuigi on elus ja täie tervise juures, siis arvab, et ikka natuke ikka tappis ka. Õigusriigis ei alustata argumendiga menetlusi naeruväärselt, et me ei tea, kas rikkumine tegelikult on olnud ja las siis kohus otsustab.
Riiki, kus kriminaalmenetlusi alustatakse, ilma et oleks teada, kas tegelikku rikkumist on üldse toime pandud, ei saa nimetada õigusriigiks. Õigusriigis lähtutakse seadustest, sellest, mis on keelatud ja mis on lubatud, rohkem variante ei saa olla. Õigusriigis tegutseb prokuratuur seadustega kooskõlas ja seadust järgides. Eesti prokuratuuri tegevuse kohta seda paraku öelda ei saa. Eesti prokuratuuri tegevus sarnaneb pigem Vene ja Valgevene õigusemõistmisega: “Andke meile inimene, küll meie leiame paragrahvi.” Kui me tahame olla õigusriik, siis me peame ka õigusriigina käituma. Ei piisa tühipaljast sõnakõlksukst nagu “Eesti on õigusriik”, kui me seda samal ajal oma tegudes ei ole.
Näiteid on ju palju: Slava Ukraini suurpettus, mida lihtsalt ei uurita; Terviseameti külmladude saaga, mida lihtsalt ignoreeriti; koroona kiirtestide niinimetatud hange, mis ära summutati; peaministri abikaasa lubamatu Vene äri, millest ei tehtud väljagi; Vene ärimeeste poolt parlamendisaadiku rahastamine; lennufirma Nordica rahastamisega ja kõik sellega seoses toimuv; e-hääletuse hääletustulemuste võltsimine – need on kõik, mida prokuratuur ei näe. Ja veel palju-palju muud, mida ma siin ei nimetanud.
Nii ühes õigusriigis asjad olla ei saa ja nii see jätkuda ei saa. Eriti meenutab see viimati sündmusi, kus justiitsminister julges alustada oma haldusalasse kuuluva asutuse juhi ehk riigi peaprokuröri suhtes teenistusliku järelevalve menetluse. Meenub sellele järgnenud peaprokuröri hüsteeria kõige selle üle. Selle käigus saime teada, et peaprokurör oli talletanud ehk siis eesti keeles nimetatuna salvestanud enda ja ministri vahelisi telefonivestlusi. Ainuüksi see asi on lihtsalt skandaalne. Aga meie riigis räägitakse selle peale veel peaprokurörist kui ohvrist. Kujutage ette, keegi otsustas oma seaduslikku õigust hakata teostama ja järelevalvet algatada.
See kõik on lihtsalt niivõrd piinlik. Selline prokuratuuri ja peaprokuröri käitumine ei ole üheski õigusriigis aktsepteeritav. Seda ei peeta lihtsalt lubatavaks. Aga näete, Eestis on kõik võimalik, sest prokuratuur peabki ennast riigiks riigis. Nemad teevad, mida tahavad, seadused neile ei kehti ja nende üle ei tohi keegi järelevalvet teostada. Kõige eeltoodu nimetatu põhjal siin on selge, et kui me tahame olla ka tegudes õigusriik, siis tuleb selline olukord lõpetada, ja seetõttu teeb Eesti Konservatiivne Rahvaerakond valitsusele ettepaneku tõhustada prokuratuuri üle teenistusliku järelevalve teostamist.”
Allikas: Riigikogu stenogrammid