08.04.2024
HELLE-MOONIKA HELME
Sel nädalal rullus riigikogus lahti järjekordne stseen Eesti poliitika kõverpeeglis. Nimelt astuti riigikogu juhatuse valimistel uus pikk samm edasi parlamentarismi, demokraatia, heade tavade ja õigusriigi surnuaiale.
Juba rohkem kui aasta on kolm erakonda – Reformierakond, sotsid ja Eesti 200 – juurutanud parlamendis enamuse diktatuuri ning teinud seda viisil, mis on sügavalt kahjustamas kõike, mida oleme vaba riigi ja rahvana kolmkümmend aastat üles ehitanud. Oma positsiooni ära kasutades on nad seadusi, väljakujunenud tavasid ja reegleid rikkudes räigelt, küüniliselt, hoolimatult ning ülbelt opositsioonist üle sõitnud, mõtlemata tagajärgedele, mida säärane tegevus kaasa toob. Kuid ennekõike on nad kahetsusväärselt ja pöördumatult labastanud ja tühistanud mõistet, mida tunneme sõnana – valitsemiskultuur.
Kõik, kes vähegi avatud meele ja ideoloogiliste krampideta on jälginud neid arenguid, saavad aru, et riigikogus enamuses, kuid avalikkuses järjest väheneva toetusega seltskond kasutab oma võimupositsiooni üha enam kurjasti ära. Kui alguses võis teatud kompromissitust veel mingilgi määral mõista – valimistel ongi tagajärjed ja igaüks, kes on saanud rahvalt mandaadi, tahab ennast võimalikult kiiresti teostada ning kehtestada, siis mida aeg edasi, seda rohkem on saanud selgeks, et valitseva koalitsiooni hoiakud ja tegevused lähtuvad eelkõige ülbest printsiibist – me teeme, sest me saame!
Kahjuks on selline kõiki osapooli ja kõigi inimväärikust alandav printsiip jõuliselt kehtima pandud, see määrab riigikogu igapäevaelu ja praeguseks oleme jõudnud punkti, kus absoluutselt iga liigutus, mida koalitsioon teeb, lükkab meid riigina suunas, kuhu me kindlasti ei peaks mitte kunagi jõudma. See on ohuks demokraatiale, inimõigustele ja meie kõigi vabadustele.
Olen vahel mõelnud, et millal neil küll isu täis saab? Isu kõike senist lõhkuda, isu kõigist ja kõigest üle sõita, kõike enda kõhu alla kahmida, isu terves riigis kõigile kohta kätte näidata, isu endast nõrgematelt neile siiani seadusega kuuluv ära võtta, isu maailma ümber korraldada viisil, mis paljudele haiget teeb ja paljude elu ära rikub, neilt omandi ja vabadused võtab, isu valetada ja ennast seejuures õigustada nii, et see on jõudnud juba naeruväärsuse viimase piirini, isu võimu kindlustada järjest ebamõistlikumal moel, meetoditega, mis on arusaamatud ja tihti ka ebavajalikud. Ja mis on järjest enam totalistaristlikud ja iseenese väevõimu nautimisest kantud.
Riigikogus on siiani kehtinud kord ja arusaam, et kõiki osapooli arvestav ja austav viis on valida riigikogu juhatust nii, et koalitsioonil on juhatuses kolmest kohast kaks ning opositsioon saab otsustada isekeskis, kes on nende esindaja riigikogu juhatuses. Tavapäraselt peaks teine aseesimehe tool olema suurima opositsioonierakonna esindaja päralt, mis on ka igati mõistetav, kui räägime parlamentaarsest esindusdemokraatiast.
Aasta tagasi panid kaks väiksemat opositsioonierakonda, Keskerakond ja Isamaa seljad kokku ja sättisid teise aseesimehe toolile ühise esindaja Jüri Ratase. Said hääled kokku ja nii ta läks. Kuid seekord poleks see neil õnnestunud, mistõttu võttis võimukoalitsioon riigikogu juhatuse valimised enda kontrolli alla, andes vajaminevad hääled ustava, truu ja ennast võimule lojaalsena tõestanud, kontrollitud „opositsiooni” kandidaadile, nüüdseks uusisamaalasele Jüri Ratasele. Luues seega pretsedendi. Ehk et ei mingit demokraatiat enam, ka näilist mitte, sest nüüd on riigikogu juhatuses kõik kolm liiget koalitsiooni poolt paika pandud. Näeme seega selgelt, kuidas võimuerakonnad üritavad kindlustada oma positsiooni vahendeid valimata, olgu need kasvõi ebademokraatlikud! Eesmärgiks segamatu võimutäius.
On märgiline, et nendega servapidi ühes paadis on kogu aeg Isamaa, mis sõnades küll taob trummi erimeelsustest või vastasseisudest, aga müüb ennast näruselt maha kohe, kui on terendamas võimalus pääseda kuidagigi ree peale. Sel nädalal sai Isamaa koalitsiooni armust Ratasele aseesimehe tooli riigikogus, mistõttu ma pakun, et saame kõik lähemal ajal näha, kuidas isamaaliste rituaalsete ringutuste saatel taganetakse Tallinna võimukoalitsiooni läbirääkimistel oma esmastest kõvahäälsetest nõudmistest ja kuidas sujuvalt sulandutakse ühte nendega, kellega Toompeal võltsopositsioonina vastandutakse. Niipalju siis riigimehelikkusest!
Juba pikalt on Toompea võimukoalitsioon plaaninud Eesti pealinna enda kätte võtta. Süües teatavasti kasvab isu. Olles Toompeal end ebademokraatlike võtetega kindlustanud, oli nende eesmärk veelgi suurema võimutäiuse poole pürgimisel miljardilise eelarvega all-linn. Reformierakond koos Eesti 200ga on juba tükk aega tahtnud sellele kõigele ligi pääseda. Loomulikult ei ütle ka Isamaa kunagi ära, kui talle raha ja võimu pakutakse. Nii ka seekord. Mis siis, et eelolevaid valimisi juba suureliselt sellesama seltskonna vastaseks referendumiks jõuti nimetada. Kiiruga klopsiti kokku punt, kes asus linnavõimu kukutama. Sotsidele öeldi – võta või jäta ning need vahetasidki üleöö paati. Nad on ju nagunii omad. EKREle teatati kõrgilt, et soovitakse küll meie hääli keskerakondliku linnavõimu kukutamisel, samal ajal aga sülitati silmade vahele deklareerides, et meiega koostööd teha ei taheta.
Loomulikult ei olnud meil mingit soovi riigi käkkikeerajatele ja enda pikaaegsetele kiusajatele ja mõnitajatele toetust anda. Ei olnud seda kukutamisel ega ole ka edaspidi. Ja keskerakondlik linnavõim ei väärinud meie toetust samuti. Miks pidanukski.
Nüüd on muidugi päris põnev vaadata, mis saab edasi. Hetkel on kukutajatel piiripealne õhkõrn enamus, millega linna valitseda on keeruline. Igatahes stiilis, millega Toompea võimukoalitsioon on harjunud – me teeme, sest me võime – Tallinna linna valitseda ei saa.
Paradoksaalsel kombel on meie kiusajad ja välistajad andnud meile kätte päris võimsa tööriista. Need meie kuus häält võivad olla järgmise aasta jooksul otsustavad väga olulistes küsimustes, kuidas linnaelu korraldada. Kas jätkub autojuhtide kiusamine või mitte. Kas tasuta ühistransport jääb või mitte. Kas rajud maksutõusud tulevad või mitte. Kas Rahvusooper saab oma juurdeehituse või mitte. Kas eestlased saavad jämeda otsa linnas enda kätte või siis jääb see ainult suurteks sõnadeks. Jne, jne.
Igatahes saab olema sellisel viisil all-linnas demokraatiat rohkem, kui üleval Toompeal. Ja ülbust loodetavasti vähem. Ossinovski oma arrogantsuses lõpetas Tallinna volikogus arupärimiste formaadi küll ära, kitsendades linnavõimu aruandluse linnakodanike ees vaid tunniajaliseks infotunniks, kus prevaleerivad väljavalitud sobivad küsimused. See otsus pärineb ajast, kui sotsid ja keskerakond said viljeleda üleolekukultuuri. Arupärimiste formaat tuleb kindlasti Tallinna volikogus taastada, seda peaksid nõudma kõik linnast hoolivad kodanikud ning loodetavasti paraneb ka volikogu üldine töökultuur, sest üleolevaks suhtumiseks nagu Toompeal ollakse harjunud, pole uuel linnavõimul positsioone.
Helle-Moonika Helme, riigikogu liige, EKRE