Arvo Aller: Eesti toidujulgeolek vajab veterinaaride järelkasvu, mitte “suunamudijaid”

Neljapäeval toimus Riigikogus maaelukomisjoni poolt algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Kuidas tagada veterinaaria tulevik” arutelu, millel võttis sõna ka EKRE saadik ja endine maaeluminister Arvo Aller.

“Me saame aru, et veterinaaride järelkasvu probleem on rahas. Ja seda on räägitud nii maaeluministeeriumi kui regionaal- ja põllumajandusministri ajal, et raha on puudu circa kaks miljonit ja seda ei ole mitte kuskilt leida. Maaeluga seotud ministeerium on need rahastused leidnud aastas suurusjärgus 300 000 ja 400 000 vahel, et finantseerida veterinaarõpet. Samas on teada, et sellest ei piisa.

Aga olgem selles suhtes teadlikud, et veterinaaria on üks loomade heaolu aluseid. Kui loom ei ole terve, siis ei ole, ka toit ei tule sealt korralik. Ja nii nagu Ants Noot välja tõi, et Eestis on kõige suurema piima väljalüpsiga karjad ja tasemel tõuaretus. Selles suhtes veterinaaria ja tõuaretus käivad käsikäes. See on paratamatu ja see on ka oluline.

Samas, kui me vaatame isevarustatuse taset, siis selles suhtes on lihaga ja loomadega seotud varustatuse tase kõik allpool meie Eesti isevarustatuse taset. Piimatootmine on oluline, aga veiseliha, sealiha, linnuliha, kõik, kartul, munad, köögivili, puuviljad – kõik on alla isevarustatuse taset.

Ma olen mitmeid kordi siin teinud ettepaneku, et alustame toiduainete käibemaksust, et tuua see alla, tarbijale kättesaadavaks. Sellega ei olda nõus. Lähme siis sektori poole, tegime ettepaneku alandada köögiviljade käibemaksu. Mitte kedagi ei huvita see. Praegu käib riigi valitsemine Exceli tabeli alusel ja see tabel ütleb seda, et sellesse sektorisse pole mõtet raha panna.

Mulle meeldis väga härra Paaveli välja toodud vajadus, et enne õpingute alustamist tuleb tutvustada seda töökeskkonda, kus tulevikus hakatakse tööd tegema, milline see näeb välja, et viia need tudengid ka registreerimisruumist kaugemale. Aga siin on üks oht. Olles omal ajal minister, ma ütlesin, et gümnasistid võiks põllule minna appi maaelule ja maaelusektoris aidata saaki korjata, siis saime pahameele osaliseks, et Aller saatis õpilased põllule, aga õpilased peavad õppima. Nii et sellega tasub alati ettevaatlik olla, kui me selliseid praktilisest elust vajalikke näiteid toome, mis on samas oluline, et nad saaksid enne ülikooli astumist teada, mis tegelikult toimuma hakkab. Aga teine pool võib öelda, et lapsed peavad õppima.

Paraku meie lapsed on hetkel sellises olukorras, kus nad õpivad, aga nad õpivad seda, nii nagu kolleeg Rene Kokk ütles, suunamudijateks ja influentseriteks ja kelleks iganes. Ja paraku arvatakse, et toit tuleb poest ja raha tuleb automaadist. Samas keegi ei vaata selliselt, et kuidas toit sinna poodi saab. See on kõige olulisem, poodi pole vaja, kui ei toimu toidu tulemist poodi.

Olen täiesti nõus sellega, et tuleb suurendada veterinaarteaduskonda üliõpilaste vastuvõtmist. Selleks tuleb riigil leida vahendid, sest see vajadus ja toidujulgeolek, samas Eesti riigi julgeolek. Kuna Eesti on piisavalt hajaasustatud, siis see tähendab seda, et on võimalik ka sõjalise ohu korral rakendada meetmeid, et Eestit kaitsta. Maapiirkonnad ja põllumehed on üks osa Eesti julgeolekust ja Eesti riigikaitsest.

Selle rohehullusega, nagu ma küsisin ka loomaarstide koja juhilt, et äkki ongi see ongi riigi teadlik poliitika, et ei ole vaja veterinaare, kuna me oleme võtnud suuna sellele, et me hakkame taimset toitu sööma, on need siis taimekasvatusest või kunstlikult prinditud ja tehtud toiduained. Mina ise ei taha seda uskuda, et me oleme nii silmaklappidega, et me ei vaata toidu mitmekesisust. Paraku Euroopas on rohelepe veel kehtiv, samas Eestis, nagu Ants Noot ütles, on taimekaitsevahendite kasutamine kolm korda väiksem kui Euroopa Liidus. Väetiste kasutamise osas on ta 60% peal Euroopa Liidu keskmisest, mis tähendab seda, et Eesti tootjad juba niigi pingutavad meie rohelise tuleviku nimel.

Paraku on sellega kaasas käiv bürokraatia, mis nüüd uues perioodis on see, et põllumajandusliku nõuande kättesaadavus on vähenenud. Nõuandesse on vaja ka loomakasvatuse ja veterinaarspetsialiste. Praegusel juhul võib nõu anda ükskõik kes, kes suudab ennast tõestada ja panna Maaelu Teadmuskeskuse nimekirja. Nii et tuleks vaadata üle, et spetsialiste loomakasvatuses ja taimekasvatuses oleks, need kõik asjad käivad käsikäes, et Euroopa Liiduga ühiselt edasi minna.

Aga lõpusõnaks see, et kõik saavad probleemist aru: ministeeriumid, ülikool, sektor pakub lahendusi, osad poliitikud – mitte kõik, olgem ausad. Tegelikult tuleb see otsus lõpuks vastu võtta, leida lisarahastus ja tagada Eesti riigi julgeolek ja toiduga varustatus.”