11.04.2024
Elu maal pole kunagi lihtne olnud, praegu aga veel eriti.
Kui oled maailmas kaua elanud, siis on mida võrrelda. Aga võrdlus on levinud mõtlemisoperatsioon. 9. märtsi õhtul meenus, kuis isa kutsus meid 80 aasta eest välistrepile ja viipas põhja suunas – pommitatud Tallinn põleb. Nii nägimegi punetavat silmapiiri, kuigi olime Kesk-Eestis – 80-90 km Tallinnast. Isa töötas veel metskonnas, aga raskemad ajad olid ees.
Kui 1949. aasta märtsiküüditamise järele inimesed hirmuga kolhoosidesse läksid, algas meie pere elus kõige raskem (vaesem) aeg, vaatamata ennustatud „õnneliku aja“ saabumisele. Sest 7-8 aasta jooksul ei makstud kolhoosides sisuliselt rahapalka, küll oli kohustus käia tööl. Elatusime vaid pisikesest aiamaast (kuni 0,6 ha) ja lubatud loomapidamisest (üks lehm, üks siga ja mõned lambad-kanad), millelt tuli maksta riiginormi. Kui Hruštšovi sula ajal hakati kolhoosidelt toodangut riigile ostma, siis muutus palju – esimesed mööblitükid ja riidedki ostsid ema-isa alles 1950-te teisel poolel.
Kui 1959. aastal loodi N. Liidus nn rahvamajandusnõukogud, siis hakkas just Baltikumi majandus kiiresti arenema, sest tegemist oli nö turumajandusega N. Liidu sees. Asunud 1960. aastal õppima Tallinnas, oli kauplustes kaupa ja jätkus ka toiduaineid (kui oli raha). Pärast Hruštšovi kõrvaldamist aastal 1964, pandi muuhulgas rahvamajandusnõukogusid talle „süüks“, sest vanadel N. Liidu aladel oli Stalin ettevõtliku vaimu surmanud – käske oodati Moskvast.
Kui Kossõgin alustas oma majandusreformi 1968 – juhtimine koondati Moskvasse (nn Gosplan) – algas ka pikaajaline allakäik, sest suurriigi majandust ei saa ju juhtida ühest punktist. Aga Eesti maaelu kosus, kuigi külaelus asendusid talud keskuste ja suurmajanditega.
Pärast Eesti taasiseseisvumist kaldusime teise äärmusse – lausliberaalne turg pidi iseenesest reguleerima ka tootmise. Maal taheti taastada talusüsteem, aga aeg oli teinud oma töö ja nii tekkisid ka edukad suurmajandid-osaühistud.
Mäletame, et 2004. aastal toimus me ühinemine ju Euroopa MAJANDUSLIIDUGA. Kuid tasapisi sekkus Brüssel ka kõigisse teistesse eluvaldkondadesse. Kui pärast Schengeniga liitumist 2007. aastal kadus valvatav lõunapiir, algasid vargused siinsetes maakohtades. EL esitas nõudeid ka meie põllumajandustootmisele.
Seoses aga nn rohepöördega, on Brüsseli nõuded eriti kummalised. Et majanduslikult, kultuuriliselt ja looduslikultki on Euroopa väga mitmekesine, siis on igat liiki „ühtsete nõuete“ kehtestamine eriti arutu. Kui Eesti oludes tuleks maad vähem künda, loomade arvu vähendada ja metsa vähem raiuda, siis põliseestlasele on see arusaamatu. Ja millega me siis siin maal tegeleme? Pealegi ei muuda need „vähendamised“ maailmas midagi (kasvõi CO2 osas). Mõtlemisest jääb puudu.
Läksime vennaga kooli 1949. aasta sügisel. Vanemad „otsisid“ edukamat kolhoosi ja nii käisin keskkooli lõpuni aastal 1960 kokku viies maakoolis. Tänaseks pole neist alles mitte ühtegi! Endises Helme kihelkonnas, kus praegu elame, oli 20. sajandil üle tosina kooli, nüüd vaid mõni – pole tööd, pole inimesi ega lapsi…
Sügisel kirjutasin loo „Ühe kooli ja inimeste saatusest Lõuna-Eestis“, kus tegin tagasivaate Helme kutsekeskkooli edukale arengule alates aastast 1973. Selle loo avaldamisega tekkisid aga raskused. Need linnameestest poliitikud, kes kooli lõhkumist ja linna üleviimist paarkümmend aastat tagasi alustasid, on mõjukad siiani. Kooliga kadus 2011. aastal Helme alevikust elu – nooremad mõtlejad-tegutsejad.
Mõeldes oma ema ja isa suguvõsa juurtele Põhja-Tartumaa põlistaludes kümne põlvkonna (kirikuraamatute järgi) jooksul, suudan maaelu tundjana kujutada ette seda tööd, mida esivanemad aastasadu tegid. Esmalt tuleks tehtut austada, sest nad raadasid meie põllumaad. Nüüd tahame nende vaeva (põllumaa!) üha enam maksustada-soostada. Linnainimeste väites, et soid tuleks taastada, on tegemist pooltõega. 100-aastaste veskitammide lõhkumine maal käib samuti sedalaadi eputamise alla… Loodus on ju kohanemisvõimega ja eelkäijate töö lõhkumine kõlblusetu.
Tõelisele maainimesele on mets ka töö- ja materjali hankimise koht, emotsionaalses mõttes ei kao ta Eestist iialgi. Vastumeelne on aga Valka sõita, sest vasakpoolne mets enne linna on täis kuivanud kuuski. Suurele Munamäele häbeneksin ka väliskülalisi nüüd viia. Tänane nö teadus tegeleb tihti kitsaste valdkondadega ja kaugeneb päriselust. Kuulake millist ilujuttu räägitakse juba pikemat aega õpetuse kohta koolis (laps ise, laps teab, laps on isiksus), aga tulemus – rumalus mõtlemisvõimetusega torkab üha enam just linnas silma.
Vastupidi levinud arvamusele pole tänane maaelu odav. Meedias levis hiljuti info, et Tallinnas maksab soojus 79 eurot/MWh, Tartus pidi see peagi olema 59 eurot/MWh (küll ilma käibemaksuta), kuid meie alevikus 114 eurot/MWh. Päringule vastati, et linnas on rohkem kliente.
Hm! – aga siis kulub ka rohkem kütet, kadudest trassides rääkimata. Või bussisõit – pealinnas oli see ju ammu tasuta, kuid meie kandis polnud ka pensionäridel soodustusi. 3 km Helme-Tõrva vahel maksis üks euro (nüüd ühel liinil isegi 1,5 eurot). Sellise hinnaga oleks siit Tallinna sõit 80-120 (!) eurot. Vahepeal oli osas maakondades tasuta bussisõit. Siis said maainimesed „süüdistuse“ – elate linna arvel. Kuid linnavalitsus saab raha ka riigieelarvest ja nii maksab lõunaeestlanegi kinni tasuta sõitu pealinnas.
Inimeste vähenemine maal viib üha kaugemale otsustustest maaelu kohta – seda teevad maaelu mittetundvad inimesed. Valdade liitminegi kaotas omavalitsuse ürgpõhimõtted. Tarkus on välismaa jäljendamises. kus raha asendab mõtlemist.
Õpetajate streigi ajal sain kirju õpetajatelt ja kasvatusteadlasteltki – miks küll teie teaduslikke ettepanekuid ei arvestata? Väga lihtne – elan maal ja otsustajad linnades lähtuvad ideoloogilisest loodusseaduste vastasest nn ameerika avalikust koolist. Nad ei mõista sedagi, et nii hukkub me väikerahva kultuur ka linnades.
Peep Leppik, vana teadlasest maakoolmeister