Eelarve ambitsiooni peab toetama ka kohanduv majandus

Viimasel ajal on kuulda kõvasti nutulaulu Eesti majanduse teemadel. Sügisel 2023 kirjutasin raamatusse Eesti majanduse eepiline teekond Eesti peatüki 24 Eelarvekatastroof järgmised read: „Kuigi Kaja Kallase teisel valitsusel oli kuus korda rohkem raha kui Siim Kallase valitsusel, oli seda ikkagi vähe. Valimiste eel lubati kõigile tähtsatele inimgruppidele ja valdkondadele kühvliga raha juurde. Kuigi koroonakriis oli asendunud Ukraina kriisiga, koostati 2023. aastaks superoptimistliku kasvuga eelarve. Kui paar aastat varem oli Eesti maksutulu 10 miljardi juures, otsustati laiali jagada lausa 17 miljardit eurot. Lõhki planeerimine oli alanud varem. Kui sa võtad eelmise aasta eelarve ja virutad sinna 10 protsenti juurde ja siis kordad seda uuesti ja uuesti ning lõpuks pead lajatama eelarvele juurde 2 miljardit eurot aastas, siis tekib küsimus, kustkohast peaks maksumaksja need summad välja imema.“

„Eelarve koostajad arvestasid, et aastaks 2021 taastub maksutulu tasemel 9,3 miljardit eurot. Euroopa Liidu toetusi kavandati riigieelarvesse ligikaudu 1,4 miljardit eurot, veidi plaaniti puudujääki ka ja nii saadi kokku 2021. aasta eelarve, mille tulude maht oleks võinud olla 11,2 miljardit eurot ning kulude ja investeeringute maht 13,1 miljardit eurot. Üpris loomulik, et lõpetati ligi 800 miljoni suuruse puudujäägiga, kuid järgmine eelarve tehti veel optimistlikum. Kui varem kallati pudelist, siis nüüd põrutati voolikust. Valitsus pakkus, et 2022. aasta riigieelarve tulude maht võiks olla 13,132 miljardit eurot, kulude maht 13,633 miljardit eurot ja investeeringute maht 724 miljonit eurot.

Kuna eelarve oli koostatud optimistlikult, siis moodustas eelarve puudujääk 2022. aasta lõpuks 527 miljonit eurot. See oli mõnevõrra väiksem kui aasta varem, aga siiski märgatav. Oodatust enam laekus ka füüsilise isiku tulumaksu. Sotsiaalkindlustusfondide sektori ehk Eesti Haigekassa (Tervisekassa) ja Eesti Töötukassa eelarvepositsioon oli
tugevalt positiivne, ülejääk 184 miljonit eurot. Kuigi koroonakriis oli asendunud Ukraina kriisiga, koostati 2023. aastaks superoptimistliku kasvuga eelarve. Riigieelarve tulude maht planeeriti 16 miljardit eurot, mida oli 16 protsenti rohkem kui 2022.maasta riigieelarves koos lisaeelarvega. Loomulikult lähtuti ilusatest ideedest, nagu inimeste toimetuleku tagamine, eestikeelsele haridusele üleminek, Eesti laiapindse riigikaitse edendamine ning energeetika ja elektrireformiga seotud väljakutsete seljatamine. Rikas valitsus võib alati tagada inimeste toimetulekut likvideerides, aga selles valdkonnas pole Eesti veel Euroopa esirinnas. On selge, et eelarve ambitsiooni peab toetama ka kohanduv majandus.

Üheks eelarve täitmise meetodiks on olnud palgakasv.

Rahareformi järel oli keskmine palk 698 krooni, Teises kvartalis 1993 tõusis keskmine palk üle 1000 krooni (1 euro= 15.64 krooni). Aastal 2014 tõusis keskmine palk üle 1000 euro, seega sellele tasemele jõudmine võttis aega üle kahekümne aasta.
Neljandas kvartalis 2022 oli keskmine palk 1775 eurot. Niisiis on krooni tulekust peale tõusnud keskmine palk 40 korda ja võttes aluspunkti aastasse 1993, siis võime väita, et keskmine palk on kasvanud 27 korda. Vaadates eelarve kasvutempot, saame suures piiris samad arvud. Krooni tulekust alates on eelarve kasvanud üle 40 korra, seega on palga ja eelarve kasvutempo olnud keskmiselt 12 protsendi ringis aastas, kuid aastad pole vennad.

Keskmine kuupalk 1775 ei ole madal baas, vaid üpris kena tulemus, mis jääb küll maha Euroopa tipust, aga me pole enam vaesed rotid nagu aastal 1992. Kui nüüd üritame Skandinaaviat palkadega kinni püüda, kas lõikame siis endale sõrme? Ilmselt küll! Me võime poliitdebattidel lubada mööduda Norrast ja kinni püüda Ameerika, kuid sellised jutud võiksid jäädagi poliitilisse debatti, sest majandusreaalsus on karm. Palgarallit veab valitsussektor ning info ja side valdkond, mis suutis palka maksta 3169 eurot kuus (IV kvartal 2022). Üle 5000 euro suutis kuupalka maksta 134 firmat, valdavalt on nende hulgas juhtimisfirmad ja programmeerijad, veidi ka logistikuid.“

Kui riigi soov kasvab aastas 10% ja ettevõtte tulud langevad aastas 10% siis need kaks arengujoont õnnelikult kokku ei saa. Nii lihtne see ongi. Küsimus pole Eesti elu sulgemises, vaid mõnede kuluridadega võiks tagasi minna aastasse 2022 rakendades solidaarset kärpimist! Täiesti omaette teema on Eesti majandusmootorid ja mis nendest saab lähitulevikus.

Paavo Kangur