ALDO MAKSIMOV: kümme põhjust, miks Eestist jalga lastakse

Meediapildist torkas hiljuti silma pealkiri, kus üks interpreet sõnas, et tema ei osta Hispaaniasse mingit kinnisvara. Tema, vastupidi, on Eesti patrioot. Selliseid ilminguid, kus meedias vastandatakse Eestist eemal elamist ning patriotismi, olen viimastel aastatel hulgim täheldanud. Silt otsa ette nagu vaktsiin. Mind, teatavatel põhjustel, on see tendents valusalt riivanud, kirjutab Postimehes (https://arvamus.postimees.ee/8001536/aldo-maksimov-kumme-pohjust-miks-eestist-jalga-lastakse ) Samose Loome- ja Puhkemajade juht Aldo Maksimov (EKRE), kes on 6–7 aastat Kreekas elanud.

Mina olen välismaal, Kreekas elanud kokku umbes kuus ja pool aastat. Valutades südant Eesti asjade pärast, aga elades mujal, pean ma olema justkui topelt ettevaatlik oma sõnades. Sest ma ei ela Eestis ja mul võibolla ei olegi õigust arvata, mis Eestis toimub. Väga suur osa eestlasi, eelkõige muidugi need, kes teavad, võtavad väga valulikult seda, kui minusugune hakkab Eesti asjadest midagi arvama. Eriti kui sisu on kriitiline.
“Eemalt on hea kritiseerida!”, “Sa oled ju ise Kreekas migrant!”, “Kui sa nii hästi tead plaa-plaa-plaa, siis tule ja tee kodu-Eestis riiki paremaks», «Ise lahkusid Eestist, hoia oma suu kinni» jne jne. Seetõttu ma eriti enam sõna ei võtagi, kui, siis pigem humoorikas võtmes.

Väliseestlasel ja väliseestlasel on suur vahe

On lihtne panna Eestist lahkumist ühte potti. Marbella mafioosnikud, Tenerifel vegeteeruvad eel-pensionärid, seikluseotsijad-eneseotsijad ümber maailma, hilis-Erasmuse ja teleperformance-kaugtöö noored üle maailma.

Kuid ajakirjanikud, sotsiaalmeedia arvamusliidrid, skilosoofid (tasku- või koer-filosoofid – kreeka k väljend) unustavad olulise faktori. Nimelt lahkuvad riigist sageli need inimesed, kes võibolla on Eesti saatuse osas ülimalt tundlikud. Ehk et vastupidi – nende patriotism on tavalise eestlase omast märksa suurem. Need on inimesed, kellele ei sobi Eesti tee, kellele ei sobi valitsev riigikord, valitsevad hoiakud ja valitsev väärtuste vikerkaar.

Neid inimesi, ma väidaks Kreekas ühe arvestatava eestlaste kogukonna ebademokraatlikult valitud juhina, on üha rohkem. Inimesed lihtlabaselt lahkuvad Eestist, sest nad ei kannata enam Eestis toimuvat välja.

Mis veel hullem. Kui ma ütlen, et nad «ei kannata välja», siis see on pealtnäha utreeritud tõdemus. Kuid tõde on pigem see, et nad enam ei näe tunneli lõpus valgust.
Inimesed ei näe, et suund, tendentsid võiksid hakata pöörduma.

Ma saan iga nädal eestlastelt meili või Messengeri teel umbes 3–4 pöördumist, kus väga erinevas vanuses inimesed küsivad Kreeka kinnisvara, töö, kliima, elukeskkonna, bürokraatia ja eluolu kohta.

Eestis pettunute stamppõhjused

Olles kuue aasta jooksul siin Kreekas rääkinud inimestega (pean silmas neid, kes ei taha Eestis olla), toon välja peamised etteheited Eestile.

1. Poliitika, kus liberaalne front läheb teerulliga kõigest üle. Teisiti mõtleja on hüüdja hääl kõrbes, eikeegi.
2. Valimiskord (nagu Venemaalgi) tekitab tunde, et miski ei saagi muutuda.
3. Riik, ametnikud ei ole kodanikega kontaktis, dialoogis. Lihtne näide sellele on kasvõi olukord, kus riik inimesele ei vasta. Järjekindlalt.
4. Toon ka isikliku näite. Korraldan Kreekas Samosel festivali. Eesti poolel ei reageeri inimesed meilidele enamasti ka siis, kui saadad koostööpakkumise, mis võiks mõlemale poolele huvitav olla. Enamikult instantsidelt sa ei saagi vastust. Arrogants ja ignorants on saanud valdavaks. Palvele loomemajade ringkirja jagada vastab positiivselt 15 loomeliidust kolm.
5. Väga sageli tuuakse välja edule ja pürgimisele üles ehitatud haridussüsteemi, kooli. Laste vaimset survet, stressi, painet pürgida, olla, saada, jõuda kuhugi.
6. Refrään: Tallinn on suuresti muutunud muukeelseks linnaks. Ka teeninduses tööle saamiseks küsitakse esimese asjana noorelt: kas vene keelt oskad?
7. Maakohtadest tulevad inimesed on pettunud riigis ja maal suletavates teenustes. Kui su küla enam ei ole, ei ole varsti ka maad, leitakse.
8. Väga paljud noored otsivad nüüdsel ajal tööd (eriti viimasel aastal-pooleteisel) Lõuna-Euroopas, kasvõi kõige lihtsamat tööd, sest kasvõi Eesti-väärse palga juures on elukeskkond normaalsem ja kliima inimlikum. Näide: Eestis saab teenindaja kätte ilmselt u 1400–1600 eurot, Kreekas pigem 1100–1200, aga eluasemekulud on väiksemad ja eluolu jämedalt võttes meeldivam. Hispaanias, Itaalias võib palk kõrgemgi olla.
9. Inimesed ütlevad, et nad ei saa enam meediat tarbida, sest kogu peavool on nn liberaalide kontrolli all. Meedia on kõvas kaldes.
10. Kõige halvemad näited on ülikoolis, ametites, organisatsioonides nõukogu või juhatuse tasemel represseerimine, need näited on viimastel aastatel ka sagenenud. Ebasobivad, valed inimesed pukseeritakse välja, marginaliseeritakse. Nii tekib trots riigi vastu.

Otsustavaks võivad saada kommunaalmaksed

Kui riik ei seisa näoga inimese poole, kui demokraatlik riik kohtleb teisiti mõtlevaid inimesi (konservatiivid, vaktsiinist keeldujad, sõjale mitte kaasa kiitjad jmt) kui rahvavaenlasi ning represseerib neid kõikvõimalike vahenditega, jättes nad halvemal juhul tööst ilma, siis nende inimeste patriotism kahaneb kindlasti võimu suhtes, aga mitte Eesti suhtes. Tehkem vahet.

On suur hulk inimesi, eestlasi välismaal, kes on Eestis valitseva võimu vastu. Samas on nende patriotism emamaa suhtes väljaspool kahtlust.

On suur hulk inimesi, eestlasi välismaal, kes on Eestis valitseva võimu vastu. Samas on nende patriotism emamaa suhtes väljaspool kahtlust.

Võin seda ilma ühegi agata kinnitada, olles siinse eestlaste kommuuni eestkõneleja. Me peame Kreekas Eesti Vabariigi sünnipäeva, võidupüha ja muid pühasid. Inimesed laulavad pisarsilmil eesti laule, valutavad Kodu-Eesti pärast südant.

Küsimus päris kindlasti ei ole väliseestlaste patriotismis, küsimus on sootuks muus.
Ning mul ei ole väga suurt põhjust arvata, et Hispaanias, Itaalias, Portugalis ja mujal oleks see väga teistmoodi.

Mäletagem, kes olid need meie kuulsad esimesed «kliimapagulased»? Ikkagi need, kes olid pahuksis kas valitseva võimu või võimudega. Kes ei suutnud Eestis toimuvat pealt vaadata – võtkem kasvõi vabadusvõitleja Tiit Madisson.

Ajalugu võiks meid olla õpetanud. Vangis teisitimõtlemise pärast on istunud nii Dostojevski kui Solženitsõn, vangilaagris oli Alliksaar, represseeriti ka Paul Kerest.

Eestis kostab hävitavaid noote «valet» religiooni oleva Arvo Pärdi osas. Ikka veel mängitakse Eesti teatris Vene autoreid. Ilmselt on varsti kord Karl Ristikivi käes, kel oli ka vähe head öelda oma endise kodumaa kohta.

Kas Eesti tahab olla samasugune vastuvoolu ujujate suhtes, nagu Nõukogude Liit (Venemaa) oli Bulgakovi, Solženitsõni, Zemfira, B-2 jpt küsimuses?

Ka mul endal on midagi öelda

Mida on mul öelda enda kohta? Et lugu ei jääks üldsõnaliseks. Teen selle avalduse, et selgitada kogu loo mõtet. Sest vastasel juhul poleks eksiili kolimist ju toimunudki. Te võite seda uskuda või mitte, aga minu viimases kahes tööepisoodis Eestis tehti ilmselgelt kõik, et minusugune dekadent, teisitimõtleja, konservatiiv välja süüa.

Esiteks olles tööl Saaremaal muuseumis, andis nõukogu liige, kohalik sotside juht Jaanis Prii koos paari teise kohaliku elu juhiga endast kõik, et minust ja muuseumi tollasest juhist vabaneda. (Ähvardades muu hulgas riigikogu juristide, politsei ja muuga – pelgalt ähvardus, millele midagi ei järgnenud.) Osaliselt see õnnestuski, mina läksin esimesena.

Teiseks pidi minust omaniku soovil saama sealsamas Saaremaal kohaliku ajalehe peatoimetaja. Kaalusin jupp aega, sest Saaremaaga oli just häiriv kogemus. Siiski otsustasin anda endale võimaluse, sest peatoimetaja olin ma olnud vaid seni ühes ajakirjas.

Läksin detailides saarde kokku leppima, kuid loetud päevade jooksul oli vastutav väljaandja saanud nii hästi kohaliku «eliidi» (pikki aastaid teadupärast SDE+REF) poolt ära muditud, et see värbamine jäigi pooleli.

Te ilmselt mõistsite, miks ma sellest kõnelesin. Ajalehe omanik vabandas mu ees, tundes ilmselget ebamugavust.

Lühidalt, «liberaalne» front asus mu kommunaale õgvendama ja kui sul ühel hetkel enam sissetulekut ja töiseid väljavaateid ei ole, siis peaks sul olema surnud miljonärist onu Austraalias. Kui sul aga seda ei ole, pead sa tegema otsuseid. Ka raskeid.
Demokraatia tähendab muu hulgas ka seda, et me arvestame ja aktsepteerime teisiti arvajaid, kui nad ei ole seadusega vastuolus.

Repressioonid ei lõppenud ka Kreekas. Tehes koostööd loomemajade asjus kirjanike liiduga, levitas EKL ja selle allüksused mu majade infot. Ometi ei pidanud vasakpoolne kirjanik ja professor Rein Raud paljuks teha liidu listis selgitustööd, et liikmed jumala pärast ei kasutaks meie loomemajade külalislahkust. Rein Raud – seltsimees, punane, TLÜ mitmete aunimetuste laureaat, inimene Juhan Smuuli leerist, lüües noa selga ja asudes õõnestama tema jaoks võõra inimese heaolu ning jalgealust. Sest et kellegi kolmanda inimese ühiskondlikud vaated tunduvad talle kahtlased…

Mida see meile meenutab? Ning mida ta sellest sai?

Lõpetuseks

Ehk et ajakirjanikud ja suunamudijad, kes te soovite Eesti Hispaania ja Itaalia või Kreeka pagulastele ühtset templit otsa ette lüüa, istuge korraks enne maha.
Eesti riik ei ole kõiki oma inimesi võrdselt kohelnud. Eestlaste väljaränne ongi osaliselt selle tulemus.

Demokraatia tähendab muu hulgas ka seda, et me arvestame ja aktsepteerime teisiti arvajaid, kui nad ei ole seadusega vastuolus. Nii peaks see olema kollektiivis, peres, sõprade vahel. Ning intelligentses koosluses nii ongi.

Iga inimene armastab oma kodumaad, olgu see kasvõi põrgu. (Pärsia vanasõna)

Aldo Maksimov, Samose Loome- ja Puhkemajade juht (EKRE)