18.04.2024
Martin Helme
Veebruari keskel tegi riigikohus liberaalset režiimi ulatuslikult võimestava otsuse, mis sisuliselt lõpetas obstruktsiooni võimalused. Tookord ütlesin ERR-ile antud intervjuus järgmist: “Ei ole enam mingit varianti, et tuleb ööistungeid, sest riigikohus andis koalitsioonierakondadele blankoveksli otsustada, milliseid muudatusettepanekuid üldse menetletakse ja milliseid mitte.” Täpselt nii ongi juhtunud.
Eelnõu, millega e-valimisi laiendatakse m-valimisteks ja muudetakse elektrooniline valimine veel vähem jälgitavaks ja kontrollitavaks, sai meie poolt obstruktsioonilise koguse muudatusettepanekuid, kuid riigikohtu otsusele toetudes saatis komisjon saali neist ainult käputäie.
Lisaks ütlesin veebruaris: “…mingisugust vaheaegadega aja venitamist tulevikus enam riigikogu saalis toimuma ei saa.”
Täpselt nii kolmapäeval läks: koalitsioon otsustas, et 30 aastat Eesti parlamentaarse demokraatia osaks olnud vaheaegade võtmine, sellega ööistungite esile kutsumine ning sedakaudu koalitsioonile surve tekitamine kompromissi otsimiseks, lõpetati ära. Opositsiooni peamine tööriist teerulli takistada on minevik.
Sellele lisaks ennustasin järgmist: “Mis omakorda tähendab seda, et valitsusel kaob ära tegelik vajadus hakata siduma eelnõusid usaldushääletusega. Mäletatavasti on riigikohtus praegu ka presidendi kaebus selle kohta, kas valitsus võib suvalisi seadusi siduda usaldusega. Ei oma mingit tähtsust, mida riigikohus selle kohta nüüd ütleb. Oma praeguse otsusega on ta valitsuselt võtnud ära igasuguse vajaduse usaldushääletusega eelnõusid siduda, sest ta võttis ära opositsioonilt võimaluse teha muudatusettepanekutega obstruktsiooni. Mida see tähendab Eesti parlamentaarsele demokraatiale, on see, et nüüd on peaaegu kõik vahendid, mis opositsioonil on viimased 25–30 aastat parlamendis olnud, ära võetud.”
Eilne riigikogu otsus ei tulnud ühekorraga või ühtäkki. Demokraatia tasalülitamine on toimunud järk-järgult, samm-sammult. Selles on osalenud opositsioonierakonnad, kui nad rikkusid traditsiooni, et suurim opositsioonipartei saab koha riigikogu juhatuses. Selles on osalenud koalitsioonierakonnad, kui nad asusid rikkuma kõiki kodukorra reegleid. On osalenud president, kui ta kuulutas eelmisel kevadel välja seadused, mis võeti vastu selgelt protseduuri rikkudes ning mandaati omamata. On osalenud riigikohus, kui ta andis oma otsustega liberaalsele režiimile seaduslikkuse hõngu pakkuma pidavat katet. Ning loomulikult on selles osalenud ka ajakirjandus, kes on kõike seda võimu kuritarvitust ja õigusriigi ning demokraatia lammutamist õigustanud ning ilustanud, sest demokraatia kaitsmiseks tuleb demokraatia likvideerida ehk muidu tuleb ju EKRE.
Täna tegi riigikohus teatavaks, et rahuldab presidendi kaebuse, millega taotleti, et jääks välja kuulutamata seadus, mis võeti vastu usaldusega sidudes.
Rõõmustada pole selle otsuse juures kahjuks mitte millegi üle. Tegemist on kõige haledama teatriga, mis peab jätma mulje, justkui meil oleks jätkuvalt toimiv õigusriik ja mingi võimude lahusus ja justkui näe, kohus ikka vahel paneb liberaalidele piiri ka.
Paraku on tegu võikalt haisva petukaubaga. Nagu ma juba veebruaris ütlesin, ei ole valitsusel ja koalitsioonil enam mingit vajadust kasutada usaldusega sidumist, sest kõik need võtted, millega opositsioon sai kutsuda esile töötakistust ja mis sunniks valitsust eelnõuga edasi liikumiseks usaldusega sidumist kasutama, on kohtu enda heakskiidul ära võetud. Nüüd võib vabalt teeselda, et president ja kohus polegi liberaalglobalistide ringkäenduse osalised, näe, kuulutasid ju ühe täiesti ebaolulise seaduse vastu võtmise seadusevastaseks.
Riigikohus tegi oma otsuse teatavaks just nimelt pärast seda, kui riigikogu juhatus koos suure saali enamushäältega oli ära võtnud lisaks muudatusettepanekute esitamise võimalusele ka vaheaegade võtmise võimaluse. Riigikohus veendus kõigepealt, et tänastel võimuerakondadel tõepoolest pole mingit vajadust usaldushääletuste järgi ja siis tegi suure žesti, et ega neid usaldushääletusi nii lihtsalt ikka teha ei tohi. See käitumine mitte ei kinnita kohtu sõltumatust ja erapooletust, vaid vastupidi – kinnitab, et nad on liberaalse võimukartelli oluline osa.
Tänase otsuse valguses on selgem kui kunagi varem, et ausa, õiglase ja põhiseadusest lähtuva kohtu saame me alles siis, kui oleme teinud riigikohtus põhjaliku kaadripuhastuse.
Martin Helme, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees