20.04.2024
Suurte meediamajde diskreetse siseinformatsiooni kohaselt on olemas juhtide korraldus igati eksponeerida heas valguses Isamaad ja halvas valguses EKREt. Selles ei ole mitte midagi ootamatut, lihtsalt seni ei näinud ka korralikud professionaalid sellises poliitilises manipuleerimises mitte midagi hullu, ja taoline suhtumine hakkas eriti silma Riigikogu valimiste eel, eriti nn „Prigožini infooperatsiooni“ ajal.
Kuid ka ajakirjanikud tahaksid edaspidigi teha sellist huvitavat tööd, olla kuulsad neljanda võimu staarid, kirjutada eesti keeles ja saada head palka. Nähes aga seda, millisesse majanduslikku ja demograafilisse mülkasse viib Eesti KK liberaalmaffia, jäigi mõni mõttesse – kui vaesunud ja pettunud rahvas ei suuda ja ei taha ka maksta meediale endise heldusega ja kui eesti keel surutakse aina rohkem tahaplaanile, siis mis on sellisel juhul eesti(keelsete) ajakirjanike perspektiivid?
Ingliskeelses välismeedias on selline konkurents, et sinna meie enamasti ajakirjanduslikel amatööridel asja pole, sealsetel meedia omanikel ja peatoimetajatel on omagi magatajaid küll. Venekeelne meedia Eestis on allpool igasugust arvestust, elab valitsuse ja „eesti poole“ dotatsioonist, eesti ajakirjanikud vene keelt ei oska ja pealegi kõik kohad on seal ära antud Venemaalt siia kolinud umbkeelsetele liberaalsetele putinoididele, põhiliselt Tšeljabinskist.
Nii et kui meie riik Venemaaga äri ajavaga Kaja Simeonovna perega eesotsas päris alla käib ja siia värskelt toodud 100 000 venekeelset sisserändajat integreeruvad siinse „vene maailmaga“ ja valivad meile Petersoni presidendiks, jääb tööta mitte „kõigest“ kuuskümmend ossinovskmanite poolt tänavale visatud Tallinna meedia ajakirjanikku, vaid terve ajakirjanduslik armee, sest võimu pressiteateid ja kihutuskõnesid saab tasutagi kätte. Ja erinevalt keevitajatest, ehitajatest, arstidest ja teistest lugupeetud töörügajatest ei leia madala kvalifikatsiooniga põhulõuad leiba lauale ning nende poolt upitatud valitsusmonstrum kaotab ka töötute toetused.
Pole ime, et mõned suurte meediamajade nimekad tegelased suhtlevad mitteametlikult okupatsioonivalitsuse poolt „riigivaenlasteks“ kuulutatud opositsioonimeedia kolleegidega ja kirjutavad täiesti omakasupüüdmatult ehk tasuta järjest rohkem varjunimedega kaitstud kriitilisi lugusid oma peremeeste aadressil.
Aga see Isamaa eneserahuldamine omab kohta küll. Kui riigimeedias intervjueerib uudiste ideoloogiline tsensor Anvar Samost (vikipeedia pildil apelsinidega) oma endist bossi ja parteikaaslast Mart Laari, siis on see mingil määral ikkagi ühes tükis organismi käsikiimlus. Avalik-õiguslik meedia on antud juhul täiesti avalikult monoparteiline.
Mart Laar on muidugi Eesti taasiseseisvumise üks võtmefiguure ja tark inimene, nii et ierellaste ülipikast vestlusest Vikerraadios tasub esile tõsta mõned tema mõtted:
„Selleks, et tahe oleks olemas, et talle üldse realistlikult otsa vaadata, tuleks Eestis teha väga palju muid asju, inimestega võib-olla vähem, aga päris kindlasti rahanduse ja majandusega. Aga ega neid valusaid otsuseid ei õnnestu teha valitsusel, mis on tohutu hulga inimeste meelest niivõrd sügavalt mitteusaldusväärne. See teeb reformid erakordselt raskeks.“
„Kui sa oled NATO liige, ei ole NATO-l võimalust sind mitte kaitsta, kuna muidu kaotab see organisatsioon mõtte ja õigustuse olemasoluks. Ma arvan, et seda üldiselt ei taheta.“
„Ukraina hädades presidendikandidaat Donald Trumpi süüdistajatele tuletan meelde, et Trump oli just see, kes Ukrainale neidsamu relvi andis, mida ei tahetud anda.“
„See, mis Lähis-Idas toimub ja mis on selgelt Venemaale väga mitmes mõttes kasulik, ei ole ju päris niisama tulnud, nagu me teame. Kui sind ikka pikalt Moskvasse kutsutakse ja kiidetakse ning pärast seda, kui sa oled seal suured tapatalgud korraldanud, ikka kutsutakse ja kiidetakse, siis see sõnum jõuab kohale.“
„Kõigepealt tuleks endale tunnistada, et olukord (Eestis – I.M.) on üsna hull. Ja lõpetada kogu maailma süüdistamine. See on lühike soovitus.“
„Meie tüüpi valitsemise juures peab tahtmine hakkama paratamatult pihta peaministrist. Ehk peaminister peab valitsust juhtima, aga kui peaministril pole usaldusväärsust, siis on tal väga raske valitsust juhtida… See on tõsine probleem, et peaminister on nõrk. Mida teha sellises olukorras – otsuseid tuleb teha kiiresti… On ammu teada, mis olukord on, on teada, et olukord on hull ja läheb kahjuks veel hullemaks.“
„Kirjutada eelarvesse sisse 400 miljonit eurot katmata summat on juba katastroofi laadne.“
„Ma hakkaksin pihta paarisaja miljonilistest kärbetest. Kõigepealt riigiaparaat, ma ei räägi õpetajatest, politseinikest ega arstidest, vaid riigiaparaadi ära külmutamisest – igal aastal tõusevad nende palgad automaatselt, igal aastal tõusevad riigiaparaadi majandamise kulud automaatselt. Nii kui see traagika selgus, oleks tulnud viivitamatult kärpida ja panna seisma ja külmutada kõik need summad. Kahe aasta peale oleks see juba tunduvalt rohkem kui vaid paarsada miljonit. See oleks tõesti kerge kärbe, mis ei ole inimestele eriti tunda.“
„Maksud, maksud, maksud. See maksude tõstmise kaskaad, mida plaanitakse… Ma ei kasuta sõna “hullumeelsus”, aga sinnapoole kisub küll.“
„On (vaja) hoida need, kes tahaksid siia investeerida, kohapeal, aga selleks on vaja inimestega rääkida, mitte ülbitseda… Vaadata otsa iseenda tegevusele. Et Eesti riigis oleksid muud asjad rahul ja korras, et üldine atmosfäär oleks ettevõtlussõbralik. Praegu on ettevõtja ahne vaenlane, kes tahab kogu aeg raha – valitsus on hea, aga ettevõtja halb. Sellise suhtumise kultiveerimine võib valitsusele tunduda mõnda aega tark, aga pikemas perspektiivis on see suhteliselt hävituslik.“
„Rohepööre on iga praktiliselt mõtleva inimese jaoks tehtud vastikuks ja vastuvõetamatuks ning see on juba lausa kuritegelik tegevus. Kui inimesed kuulevad selliseid “suurepäraseid” ideid, nagu kogu elamufondi ümberehitamine miljardite eest või uus prügimajandus, mis ei ole nii kulukas, aga on väga praktiline teema. Vaadates neid prügiautosid, mis saastavad loodust ja mida hakkab sul siis seitse-kaheksa tükki maja juurde tulema, et tühjendada viit kuni kaheksat prügikasti, siis ausalt öeldes on mure keskkonna pärast ikka väga kauge.“
„See sarnaneb väga dogmale, et mul on üks hästi tähtis idee – maailmas on hästi suured organisatsioonid ja tähtsad mehed, kes seda ideed toetavad – ja nüüd, nui pooleks, võtan selle idee ja teen ära, sõltumata sellest, et ma tapan selle käigus Eesti majanduse, panen väljapääsmatusse olukorda riigi, aga teen idee ära, kuna ma arvan, et ma päästan maailma. Aga nii maailma ei päästeta.“
„Isegi siis kui neis on mingisugune praktiline põhjendus, aga lihtsalt fanaatiliselt kinni hoida ainult sellepärast, et keegi kuskil seda niimoodi ütleb, Greta Thunberg või keegi muu, siis ma seda just erilise hooga ei pooldaks, vaid kõigepealt vaataksin, kas, kuidas ja millisel viisil meie inimesed, maa ja ettevõtlus selle praktiliselt üle elab. Isegi kui me teeksime Eestist maailma kõige eesrindlikuma rohepöörderiigi, siis see ei mõjuta mingil kombel Arktika jäämassiivide sulamist. Oleks targem panna raha relvadesse, et see Mordor ära kaotada. Ma arvan, et sealt tuleb seda Arktika jäämassiivide sulatamist palju rohkem kui siit, meie ühe miljoni seast.“
„Paraku näen, et ei usaldata teda (Kaja Kallast – I.M.) ega usaldata seda, mis ta teeb. Ehk see on topelt variant. See kõik võib ühel hetkel hakata otseselt mõjuma meie julgeolekule, sest kui peaministri vastu pole usaldust ehk oma riigi vastu pole usaldust, mitte populaarsust, ja usalduse puudus on selgelt näha, siis on peaministril raske end valitsuses kehtestada.“
„Ega kui ei valitseta, siis ükski minister ise kärpima ei hakka. See “suurepärane” teooria, et mina ei ütle teile, mida kärpida, teie vaadake oma eelarved ise üle ja tõmmake maha, mis tuleb maha tõmmata, siis saabki ilusti täpselt 27 miljonit.“
„Ma ei tunne Kaja Kallast, ma ei tea, miks ta niimoodi teeb. Aga ma ei saa sellest jutust aru, et peaministril pole jõudu. Vahepeal oli teema, et teeks küll õpetajatega igasuguseid häid asju, aga kuna on haridusminister, kes ei saa selle või tollega hakkama (mina ei hakka konkreetselt arvama, kas ta on või ei ole saanud hakkama), aga sellise juhtumi puhul ei ole järgmisel päeval enam seda haridusministrit. Kui sa oled peaministrina veendunud, et sul on väga vilets haridusminister, siis on sul väga lihtne – sõit Kadriorgu ja seda ministrit enam ametis pole.“
„Kokkuvõttes – kõik, mida me teeme, teeme me ise ja meie enda pärast. Mitte teiste pärast, ei head ega halba. Meie poliitika, meie maa ja riik on meie enda teha ja see on esimene asi, millest tuleb lähtuda.“
Sellised mõtted siis endiselt peaministrilt Mart Laarilt. Enamuses langevad need kokku EKRE poolt korduvalt väljaöelduga.
Aga siis käratati ülevalt ja õukonnameediast, et tegemist on Kremli jutupunktidega ja et konservatiivide mure Eesti pärast on julgeolekuoht.
Mart Laar on ju siis ka oht.
Ivan Makarov
MEEDIAVALVUR: Mart Kallas: Tallinna koalitsioonilepet kirjutasid korraga onu Fjodor, koer ja kõuts