Hiljuti poes käies kuulsin jubedat versiooni „Vanast vaksalist“. See on üks parimaid Rein Rannapi lugusid üldse, nagu ka parimaid Ivo Linna esitusi.
Olen seda kõike ise näinud 1960. aastatel Elva jaamas, mis kunagi hakkab kandma Elva linna legendaarseima aukodaniku Andrus Kerstenbecki nime. Nägin perrooni, mille vana pragunenud asfaldi peal kasvas piljardilaua värvi sametine sammal.
Mäletan esimest Ungari helerohelist “kapsaussi”, mis vahetas välja vagunitega auruveduri. Mäletan kaugelt Valga poolt ähvardavalt lähenevat „Tšaika“ rongi siluetti, mis tuli kaugelt Minskist läbi Vilniuse ja Riia.
Nägin hommikuti turule kõmpivaid talumutikesi, mõnel elus kana omatehtud kastikärukeses. Nägin vaksali ees purskkaevus kiireid sinna kalameeste poolt Verevi järvelt toodud särgi. Nägin esimesi minides tüdrukuid, kuulsin Verevi järve kohal alumiiniumist valjuhääldist kõlavat maagilist Omega “Päikeseloojangut”…
Kõik on ammu läinud, tolle aja inimesed surnud, jäid alles vaid meelde talletatud lõhnad ja viisid – ja nüüd äkki see kohutav „Vana vaksalit“ väänav vastik lesbipirin müügisaalis.
Kuid see pole kõik: täna hommikul esitati ETV hommikutelevisiooni poolt tavakohast piltmõistatust: et kus, mis Eesti paigus on järjekordne foto tehtud. Ja kõlas vastus: see on Peedu sild.
Mäletan, kuidas väiksena sõitsin sealkandis jalgrattaga, laskusin ise kohutavalt kartes suuskadega Linnamäelt, mis oli nagu sein… Muide, Peedu Kerikmäel elasid muinaseestlased alates VI sajandist pKr. Seal elab praegugi üks eesti vabaduselaulik, vinge ja julge konservatiiv, Elva aukodanik. Ja äkki nüüd see pedesild…
Milline kokkusattumus: just täna läks mul ühes kenas Eesti paigas autot juhtides äkki silme ees mustaks. Ja keegi veel rääkis, et lehmad ei lenda! Pidin peatuma ja klaasi läbipaistvaks hõõruma.
Siit ETV tasemel piltmõistatus: mis kena Eesti paik see on, kus lendavad hiiglased?
Ivan Makarov