24.05.2019
EPL-i arvamustoimetaja Alo Raun ei sihi mitte peibutusparlust tervikuna, vaid konkreetselt ühte erakonda.
Eesti Päevalehe arvamustoimetaja Alo Raun tõstatab väga aktuaalse teema, kuid kogu positiivse efekti nullib ära see va ajakirjaniku ideoloogiline kallutatus.
Uued Uudised ei vaidlusta mitte arvamustoimetaja mõtte olemust, vaid motiivi, miks ta selle teema üldse käsile võttis.
Ehk otsesõnu – Raunil oli vaja EKRE-le kümnesse sõita ja selleks valis ta “peibutuspardineeduse”. Vaevalt et ta aprilli algusest nii tööhoos olnud on, et EKRE nimekiri talle alles nüüd, loetud päevad enne valimisi pihku sattus.
“Eriti valusalt jääb silma EKRE, kes rivistas oma nimekirja etteotsa koguni kolm rammusat parti: Helme, Helme ja Põlluaasa,” kirjutab Raun. Muidugi toob ta välja ka teiste erakondade “peibutised”, kuid kolmeraudse toru on suunatud just EKRE esikolmiku pihta. See tähendab, et vasakpoolse lehe toimetaja teeb poliitilist tellimustööd.
Kogu Rauni jutust kumab läbi võltsmure petetud valija pärast – ta justkui ei teaks, et valija on taolise olukorraga ammu tuttav. Kui ta vähegi ajalugu uuriks, oleks ta leidnud ka Matti Pätsi, kes tõi oma kuulsa nimega sisse ridamisi teisi Isamaa tegelasi, aga läks kohe tagasi patendiametisse.
Mis aga puutub EKRE poliitikutesse, siis oma valijaid nad ei reeda – kõik kolm on öelnud nii Uutes Uudistes kui ka raadiosaates “Räägime asjast” oma toetajatele, et nad jäävad oma ametisse, ning toetavad oma häältega neid, kes on valmis europarlamenti minema.
“Nii et härradel Helmetel on põhjust olla valvel, kui peaks juhtuma nii, et EKRE nimekirjas kogub enim hääli hoopis Jaak Madison. Peibutuspardiks olemine võib osutuda kahe teraga mõõgaks,” kirjutab Raun. Kulla toimetaja, kui sa vaatad uuringutulemusi, siis näed, et Jaak Madison ongi mees, kes juhib erakonnas häältega ja keda erakond näebki oma eurosaadikuna! Miks ajada retoorilist rumalust, et oma poliitrepliigile pateetilisust juurde anda?
Uued Uudised ei õigusta kelle tahes kandideerimist ainult selleks, et mõni konkreetne poliitik oma nimega teised, vähem tuntud inimesed sisse tooks. Võib-olla tuleks tõesti nii teha, nagu Raun soovitab: “Äkki võiksime Eestis kehtestada sama julge seaduse kui Lätis, kus värske mandaat tühistab eelmise?” Aga see ei muuda toimetaja päevakommentaari ideoloogilist olemust.
Eestis on kõik need probleemid, nagu kahel toolil istumine, kandideerimine erinevatesse volikogudesse, “peibutuspardi sündroom” ja veel palju muud pikki aastaid päevakorral, aga need tõstetakse päevakorda just enne valimisi. Nii tekib alati olukord, et õige probleemi püstitus ajakirjanduses on poliitilise tellimusena suunatud ikkagi konkreetsete inimeste pihta. Kui Helmed ja Põlluaas on ebaeetilised, siis kui eetilised on Alo Raun ja EPL?
Alo Rauni tausta selgituseks mõned tema varasemad mõtted: “Eestil on veel lootust, kõik ei ole kadunud. Sellise tundega lahkusin pühapäeval Tallinna lauluväljakult Kõigi Eesti Laulu kontserdilt. Viimase aja ühiskondlike kraakluste taustal tundus lausa uskumatu näha eestlasi ja venelasi veetmas sõbralikult aega ühel ja samal üritusel, kuulamas samu laule, lehvitamas sinimustvalgeid lippe ja rääkimas Eesti põhiseaduse väärtuste kaitsest. /…/ Sellepärast oli tähtis, et Kõigi Eesti Laul ei olnud võitleva liberalismi jõudemonstratsioon, vaid üritus keskmisele Eesti inimesele. /…/ Kes suudab isegi sellises ürituses vihatonti näha, teeb vaid ennast rumalaks.”
Ehk siis on “sõltumatu” EPL-i arvamustoimetaja Alo Raun EKRE vastasleeri veendunud toetaja ja sealt siis ka peibutuspardi-teema…