26.05.2019
Mart ja Martin Helme saadet kardetakse nii hullupööra, et langetakse sovjetiaja tasemele.
Pühapäevases saates “Räägime asjast” võtsid ministritest saatejuhid Mart ja Martin Helme esmalt käsile eelarvearutelud.
Mart Helme ütles, et opositsiooni parastamine selle üle, justkui ei saaks koalitsioon eelarvet kokku, on küüniline kahjurõõm koos sooviga, et sadadel tuhandetel inimestel läheks halvasti.
Rahandusminister Martin Helme selgitas, et koalitsioon arutas Vihulas läbi ka riigieelarve strateegia ehk RES-i, mis ei ole sama, mis riigieelarve – kui viimases on kajastatud ühe aasta tulud ja kulud, siis RES on põhjalikum ja mõeldud nelja aasta peale. Praegu aga takistab valitsust oluliselt eelmiste valitsuste vastu võetud riigieelarve seadus, mistõttu on eelarvet raske klappima saada.
Sisuliselt on probleem selles, et kui eelmine valitsus on rohkem kulutanud, võttes raha reservist, siis järgmistel aastatel peab ta selle raha tagasi maksma, ja mitte ainult nulli tagasi viima, vaid ka plussi, vastavalt SKP-le – mida suuremaks on kasvanud sisemajanduse koguprodukt, seda rohkem peab tagasi panema.
Martin Helme sõnul on valitsus viimase 2-3 aastaga kulutanud rohkem, kuid see ei ole etteheide, sest ajal, kui maailmamajanduses on miinusintressid, siis ei ole ratsionaalne suuri varusid hoida – seda raha ei söö mitte inflatsioon, vaid miinusintress. Praegu on seetõttu kohustuslikud tagasimaksed suured.
“Eelnevad valitsused tegid enne valimisi suuri kingitusi ja lasid eelarveraha ludinal läbi sõrmede, ning ka ministeeriumides, mis tuli eeldatavalt nüüd ära anda, püüti võtta maksimumi,” rääkis Mart Helme. “Lisaks olid need head majandusaastad, mis tekitasid olukorra, kus nüüd on vaja rohkem raha strukturaalsesse eelarvesse tagasi panna.”
Martin Helme selgitas, et riigikaitses, teadusarenduses ja mujal, kus on kindlaks määratud protsent SKP-st, ei ole mitte igal aastal sama summa, vaid see kasvab ning lähtuvalt majanduskasvust ja tulude suurenemisest tuleb ka sinna raha juurde panna.
Helme sõnul ei maksa ka laenu osas hädaldada. Nimelt käisid hiljuti Eestis IMF-i inimesed, kellel on teistsugused mõõdupuud ja nad leiavad, et Eesti majandus on liiga nõrk ja väike, ja selle tugevamaks muutmiseks ning sellega ka jõukuse kasvatamiseks tuleb laenu võtta – kuid see raha peab minema õigesse kohta ja seda ei tohi liiga palju võtta.
Martin Helme selgitas IMF-i inimestele, et meil on raha vaja infrastruktuuri arendamiseks, eriti riigisiseseks, et ühendada kaugemad piirkonnad kogu riigiga, samuti selleks, et muuta haridussüsteem kaasaegseks, ja sai rahandusinimestelt selleks toetava sõna.
Mart Helme sõnul ollakse Eesti hariduses üle saadud neist aastatetagustest arusaamadest, et tähtis on diplom mistahes alal. “Neil hobiseparistamise aladel, nagu sotsiaalteadused, tekkis üleproduktsioon, ja noorem põlvkond orienteerub nüüd ümber,” rääkis ta. Mis aga puutub eelarvesse, siis see on Helme sõnul pidevalt olnud alafinantseeritud, ja see algas Reformierakonna valitsemisajal, mil valitsus võttis majanduse elavdamise asemel välja dividende ja lasi metsi üle raiuda, et hoida strukturaalset tasakaalu.
Saatejuhid lisasid, et RE on alati lähtunud Brüsseli ettekirjutustest, kuigi too suhtub sellistesse asjadesse sageli lõdvemalt. Nad arutlesid ka selle üle, et Eestil on kõrgtehnoloogiline tööstus, kus inimtööjõud tegeleb vaid opereerimisega, väga nõrk, meie tööstus on eelmise sajandi lõpu tasemel. Martin Helme lisas Põxiti taustal, et põlevkivikeemia annab meile tegelikult tuhandeid kordi suuremat lisaväärtust, kui näiteks kohvikupidamine – riik peab küll soodustama turismi ja teisi selliseid alasid, kui majanduse selgroog on kõrgtehnoloogilises tööstuses.
Mart Helme nimetas Reformierakonda rotierakonnaks, kes on aastaid ainult viljasalves tegutsenud, eesmärgiga makse kokku korjata ja see raha oma liigikaaslastele laiali jagada. Eriti kritiseeris ta Jürgen Ligit, kes näeb katteallikaid ainult maksude kogumises, mitte lisandväärtuse suurendamises, mis majanduse kasvades annaks ka maksulisa.
Vihulas toimunud elarvearutelu näitas meedia räpaseid nõkse. Martin Helme rääkis sellest, kuidas Vihulas toimunud eelarvearuteluga kaasnes meediapeks. “Minul pole sellest sooja ega külma, sest kui ma isegi tahaks, poleks mul aega seda soppa lugeda,” lausus ta. “Kuigi meedia püüdis sealt leida märke sellest, kas me oleme tülli läinud, aitas seminar pigem meil mõista kolleegide muresid ja me tulime sealt ära pigem suurema kollektiivitundega.”
Saatejuhid rääkisid meedia räpastest nõksudest – kui EKRE Riigikogu fraktsioon arutas uue ministri kandidatuuri, kuulasid ajakirjanikud seda oma tehniliste vahenditega ukse taga pealt ja viis minutit pärast Kert Kingo äranimetamist oli see nimi juba meedias. Vihulas avastasid valitsuse liikmed aknast sisse suunatud kaamera, millega püüti laual olevaid dokumente filmida.
Kroonika tegi oma loo valitsusametnike varandusliku seisu kohta droonide abiga. Martin Helme rääkis, et tema maakodust tehtud foto tegemise aega sai ta kindlaks teha selle järgi, kus oli fotol tema jalgratas – selliste piltide saamiseks sõidavad leheneegrid pealinnast kaugele välja. Ajakirjanikud tülitavad EKRE poliitikuid pidevate küsimustega, et nood räägiksid “inimlikult” oma elust – ja pärast näidatakse seda kõverpeeglis, luues inimestele värdjalik taust. Vähemalt rahvuskonservatiivide puhul on ajakirjandus oma usalduskrediidi maha mänginud.
Ühe naeruväärseima näitena meedia tasemest nimetasid saatejuhid seda, kuidas tehti lugusid sellest, kummal Jüri Ratase käel istub Mart Helme – tegu on ehtsa Kremli-analüütikute võttega, kes nõukaajal otsustasid papaahade kõrguse järgi, milline inimene on Poliitbüroos kõrgemal kohal.