08.09.2019
Araabia Ühendemiraatide keskus.
Majandusõppejõud Alver Aria tutvustab, kuidas on immigratsiooniprobleemid mujal maailmas lahendatud.
„Immigratsioonipoliitika on Eesti ühiskonnas üks tulisemaid vaidlusteemasid. Vaatleme, kuidas immigratsioon on lahendatud Araabia Ühendemiraatides (2017.a. seisuga 9,2 miljonit elanikku, emiraadid Abu Dhabi, Ajman, Dubai, Fujairah, Rasa l-Khimah, Sharjah, Umm al-Quwan). Kohalikke on erinevatel andmetel umbes 16,5 kuni 19 protsenti. Võõrtöölisi on umbes 80 protsenti, nendest 60 protsenti Aasiast. 1 protsent on muu staatusega võõrpäritolu elanikke, näiteks välismaise päritoluga naisi.
Riiki saab välismaalane siseneda vaid siis, kui on turisti- või sponsori taotlusel vormistatud viisa. Viisa lõppedes peab välismaalane igal juhul lahkuma maalt 30 päeva jooksul. Illegaalse riiki sisenemise puhul on minimaalne vangistus üks kuu või rahaline trahv 10 000 dirhamit ning ta saadetakse kohtu korraldusel maalt välja. Kohtu korraldust oodatakse vanglas. Töötamiseks on vajalik elamisluba. Elamisluba antakse välja kolmeks aastaks, mida saab kindlaksmääratud juhtudel pikendada. Aegunud elamisloaga riiki jäämine toob kaasa trahvi 100 dirhamit iga päeva eest.
Töösuhetes kehtib kafala (sponsori) süsteem. Sponsor kutsub välismaalase tööle AÜE ja sponsor peab olema AÜE kodanik või firma. Tööleping kehtib 1 kuni 3 aastat ning kui leping lõpeb, siis välismaalane peab maalt lahkuma. Ainult teatavatel ametikohtadel töödes on lubatud ilma vahepeal maalt lahkumata liikuda ühe tööandja juurest teise juurde. Riigieelarvesse deponeeritakse riiki sisenemisel kulud töötaja ja tema perekonnaliikmete väljasaatmiseks.
Sponsorid skeemitamisega ei tegele, sest sponsor kaotab seaduserikkumisel riigi poolt temale kui kohalikule elanikule rakendatavad sotsiaaleelised – immigrantide riiki sisse sokutamine ei tasu ära. AÜE ei saa siseneda isikud, kellel puudub kodakondsus või kelle kodakondsus on ebaselge – AÜE tahavad olla kindlad, et immigranti saab ka tegelikult tagasi saata. Riiki ei lubata isikuid, kes ei mäleta oma nime, koduküla, haridust jne. ja kellel puuduvad dokumendid.
Võõrtööliste ja nende perekonnaliikmete sotsiaalkindlustuse kulud on sponsori või tööandja asi, riik sellega ei tegele. Võõrtöölise riiki kutsuja vastutab igasuguste sotsiaalkindlustuse mittetellimisega seotud jamade eest. Tervishoiuteenustega seoses – iga 50 või enama töötajaga ettevõtte peasissekäigu juures on teatetahvel töötajatele määratud arstide asukoha ja ajaga. Tervishoiuteenuse kulude tasumise peab tagama tööandja või töötaja ise.
Välismaalane võib naise AÜE-sse kaasa kutsuda, kui töötaja kuupalk on vähemalt 4000 dirhamit ja tööandja pakub majutust või kui töötaja kuupalk on ilma majutuseta 4000 dirhamit.
Keeleõpe ja haridus (nii töötaja enda kui tema pereliikmete osas) ning kultuurilised üritused on töötaja või tema tööandja rida. Ametlik keel on araabia keel, kuidas töötaja seda omandab, pole riigi asi. Keeleoskamatute töötajate jaoks eksisteerivad nn. writing offices (midagi litsentseeritud õigusbüroode taolist, neid võib leida iga nurga peal). Seal istuvad spetsialistid, kes kuulavad keeleoskamatu ära, koostavad talle vajaliku paberi araabia keeles ja saadavad ametiasutusse.
Huvitav oli kuulata meie venekeelse giidi lugu korteriüüri vaidlusest. Maja haldav kompanii tõstis ühepoolselt üüri ja giidil soovitati pöörduda writing office`i poole. Seal kuulas venekeelne spetsialist ta ära, noogutas, koostas paberi, võttis raha riigilõivu maksmiseks ja käskis koos paberi ja riigilõivu tšekiga minna teatud ametiasutusse ja anda paber sisse. Seal anti paber vastu ja kästi minna tagasi writing office’ sse.
Writing office’s koostati jälle uus dokument araabia keeles ja kästi see viia teatud aadressil. Selline dokumentide tassimine toimus korduvalt. Kui siis giid küsis, mis toimub, siis vastati writing office’ st, et ta hakkab kohtuprotsessi võitma. Süsteem on ametnikele mugav – nad ei pea muretsema tõlkimise pärast ja kindlad dokumentide korrektsuses.
Kuritegude puhul ei hakka kohalik õigussüsteem peenutsema, vaid probleemsed isikud saadetakse välja. Ühiselamutes korra tagamine on lihtne, sest konkreetse süüdlase mitteväljaandmisel leiab kogu ühiselamu end AÜE-st väljalendavas lennukis.
Kohalik elanik töötab kas riigiaparaadis või siis on välismaalase ettevõttes au-enamusomanik (loomulikult kogu kapitali paigutab ettevõttesse välismaalane ja kohalik ise mingit tööd ei tee). Suurte välisfirmadega suhtlevad emiirid eraldi ja nende suhtes au-enamusomaniku reegel ei kehti. Kogu maa kuulub emiirile ja seda ei müüda – tootmishoonete ja elamute jaoks maa renditakse.
Kui välismaa ettevõtja ei saa hoone ehitamisega lepingus ettenähtud tähtajaks valmis ja ei suuda riigiaparaadiga sõlmida pikendamislepingut, siis maa võetakse tagasi ja välismaalased AÜE lahkuvasse lepingusse. Välismaalase ülesanne on seega kohalike jaoks tööd teha ja neid teenida.
Kui me võtaks üle AÜE süsteemi, siis tähendaks see järgmisi samme. Esiteks – kõik välismaalase tuleku ja mineku kulud kannab ta ise või tema tööandja (või kõrgkool). Tööandja vastutab, et välismaalane ja tema pereliikmed ei jääks Eestisse ripakile. Selleks tööandja broneerib riigieelarvesse väljasaatmiskulud või võetakse kulud maha ettevõtte kontolt.
Teiseks – välismaalase sotsiaalkulud (haridus, sealhulgas keeleõpe, tervishoid, kultuurilised vajadused jne.) kannab ettevõtja. Kolmandaks – riik ei kuluta midagi immigrante aitavatele mittetulundusühingutele, vaid need tegutsevad kas vabatahtlikest annetustest või tööandjate eraldistest. Riigieelarve vabaneks liigsetest kuludest ja immigrantide sissetoomise kulud oleks tegelikel kasusaajatel.”