Põlissoomlaste liidri Jussi Halla-aho tähelepanekud “Kremli kasulikest idiootidest” ja ISIS-e naistest

“Uute Uudiste kaasautor Soomest Paul Oja vahendab Jussi Halla-aho kirjeldust sellest, kuidas võimul olevad vasakpoolsed tegutsevad võõrhuvides ja seda isegi Euroopa Liidu vastaselt.

“Siltide buketti, millega Soome peavoolumeedia Põlissoomlaste erakonda üle kleepida püüab, kuulub otse loomulikult ka nimetus „Kremli kasulikud idioodid“. Selgub, et kuigi selliseid Soomes leidub, on mõttekam otsida neid mõnevõrra teisest suunast.

Põlissoomlaste erakonna esimees Jussi Halla-aho juhib 13. detsembril oma Facebooki postituses tähelepanu Soome rohelise välisministri tegevuse nendele külgedele, mis on al-Holi problemaatika varju jäänud. Siin olulisemad mõtted tema kirjutisest.

Ajalehtedes (nt. Ilta-Sanomat 2. dets.) ilmunud andmete järgi olevat välisminister Pekka Haavisto välisministeeriumi konsulaarosakonna juhile Pasi Tuomisele survet avaldanud, sundimaks teda jätkama teistest Schengeni maadest erinevat praktikat, mis seisneb venelastele palju lahkemas viisade jagamises, kui ülejäänud Schengeni maades ette on nähtud.

Venemaa huvide eest seisvatel poliitikutel on Halla-aho arvates kolmesuguseid motiive.

Esiteks need, kes kunagi ideoloogilistel põhjustel toetasid N. Liidu ühiskonnakorraldust. Need toetavad vanade reflekside järgi ka Venemaad, olgu selle poliitika siis milline tahes. Selliseid inimesi on eelkõige vasakliidu vana kaardiväe hulgas ja kuigipalju sotside seas (Erkki Tuomioja mõttekaaslased).

Selle rühma alakategooriasse võib liigitada need, kes end Soome ja N. Liidu vahelise sõpruse, koostöö ja vastastikuse abistamise lepingu sõiduvees mugavalt tundsid ja leidsid, et just nii asjad peavadki olema. Selliseid seisukohti leiab eelkõige keskerakonnast. Nende enim pildil olnud esindaja on Paavo Väyrynen, kuid samasse koolkonda kuulub ka Katri Kulmuni, kes kuni enda valimiseni keskerakonna etteotsa juhtis Soome-Vene sõprusühingut. Mõni aasta tagasi seisis Kulmuni parlamendis kindlalt Venemaa vastaste sanktsioonide tühistamise eest.

Teiseks võib nimetada neid, kelle isiklikest huvidest suur osa väljendub rublades. Eriti sotside seas on isikuid, kes on saanud Vene riigi gaasitööstuselt tähelepanuväärseid rahasummasid, nagu näiteks kunagine sotside esimees ja kauaaegne peaminister Paavo Lipponen. Raha ja isiklikud soodustused on moraali vaatevinklist ehk küsitavad, kuid inimlikult mistahes tegevuse motiividena eriti mõistetavad.

Kolmandaks on mõningaid inimesi, kellest Vene ametlikel instantsidel on teavet, mida sugugi ei taheta avalikkuse ette jõudvat. Poliitikule on ohtlik käia Venemaal ja sõlmida seal muud sorti suhteid kui puhtalt ametlikke. Vene vastavatel ametkondadel on aastakümnete kogemus lõksude ülesseadmisest ja mikrofonibetooni kasutamisest ehitusmaterjalina. Mõnda sellisesse lõksu astunu jääb püsivalt FSB haardesse.

Viimastel päevadel on Pekka Haavisto sattunud ebamugavuste keerisesse. Tal tundub siiski olevat põhjust rahul olla, et kogu arutlemine keerleb ainult al-Holi ümber. Islamismiga kudrutamine on asi, mis on paljudele roheliste toetajatele meeltmööda, samuti kui sisserände edendamine üldliberaalidele.

Halla-aho leiab, et kui tema oleks roheliste koalitsioonipartner, mõtleks ta hoolega järele, miks välisminister Haavisto viib ellu nii Soome huvide kui ka ELi ja Schengeni lepingu reeglite vastast viisapoliitikat.

„On see ehk pahatahtlike vihjete esitamine? Seda küll. Täpselt samuti kui kuulujutud ISIS-naiste Soome lennutamisest pahatahtlikeks vihjeteks liigitati – kuni need tõeks osutusid,“ lõpetab Jussi Halla-aho oma kirjutise.”