USA eelmine president Barack Obama oli oma esimese ametiaja kolmanda aasta lõpuks meisterdanud valmis ISIS-e, tõmmanud käima sõja Süürias ja paisanud kaosesse Aafrika ühe edukama riigi Liibüa. Donald Trumpi sama ametis oldud aja jooksul on hävitatud ISIS-e kalifaat, tapetud hulk tähtsaid islamiterroriste ja islamistlikke terrorijõuke juhtinud Iraani tähtis kindral ning ei ole alustatud ühtegi sõda.
Obama – Nobeli rahupreemia laureaat nagu Yasser Arafat
Tänu Ameerika Ühendriikide valitsuse hirmutegusid paljastavale konservatiivsele kodanikuühendusele Judical Watch sai 2016. aasta juunis avalikuks 2012. aasta augustist pärinev Süüria sõda ja Iraagi olukorda käsitlev luurearuanne. Selles aruandes kirjutatakse otse, et Ameerika Ühendriigid ja selle liitlased toetavad Süüria presidendi Baššar al-Asadi vastast salafistlikku opositsiooni.
Toonase USA välisministri Hillary Clintoni tarbeks koostatud aruandes seisab: “AQI (Al-Qaeda Iraagis), Islamiriigi Iraagi (ISI) kõneisiku Abu Muhammad al- Adnani kaudu, annab teada … et kutsutakse üles Iraagi sunniite, eriti piiriäärseid (Iraagi ja Süüria) suguharusid, üles sõjale Süüria režiimi vastu…”
“Opositsioonijõud üritavad saavutada kontrolli idapoolsete piirkondade üle (Hasaka ja Der Zor), mis asuvad Iraagi läänepoolsete provintside (Mosul ja Anbar) ning Türgi piiri lähistel. Lääneriigid, Pärsia lahe äärsed maad ja Türgi toetavad neid pingutusi…,” jätkab aruanne. “On võimalus, et Ida-Süüriasse asutatakse (Hasak ja Der Zor) ametlikult välja kuulutatud või -kuulutamata salafistlik võimupiirkond ja täpselt seda opositsiooni toetavad jõud [Lääneriigid ja Türgi] tahavad…”
Salafistid on lühidalt kirjeldades sellised sunni moslemid, kes arvavad, et islamit tegid õigesti ainult kolm esimest moslemite põlvkonda ja iga korraliku moslemi kohus on see aeg tagasi tuua. Obama valitsus, Lääs (NATO riigid), Pärsia lahe äärsed naftariigid eesotsas salafistlik-vahhabiitliku Qatari ja vahhabiitliku Saudi-Araabiaga ning Türgi leidsid kõik, et selliseid püüdlusi – milleks on kogu maailma tagasi kukutamine seitsmendasse sajandisse – tuleb toetada.
Salafistidele ja vahhabiitidele on siinkohal viidatud selle tõttu, et mõlemad esindavad radikaalset, vägivaldset ja fanaatilist islamit ning mõlemad peavad kogu maailmaga päris – viimase veretilgani mõttes päris – džihhaadi. Saudide ja Qatari kuningakojad on moslemitest usufanaatikute kontrolli all ning need peavad Läänega põhimõttelist ususõda. Saudide “reformikavad” või Qatari läänemeelsus on ainult näo tegemine ning enne nad terrorismi rahastamist ei lõpeta, kui riikide tippvaimulikest vahhabiidid-salafistid ja nende mõttekaaslased on maailmast turvaliselt eraldatud.
Ajakiri Newsweek kirjutab 14. detsembril 2017 avaldatud artiklis “Kuidas ISIS sai USA-lt relvi ja kasutas neid Süüria ja Iraagi vastu” järgmist: “Ligi 90 protsenti ISIS-elt ära võetud relvadest ja laskemoonast on pärit Venemaalt, Hiinast ja Ida-Euroopa riikidest. Džihhadistid said suurema osa sellest arsenalist tänu endise presidendi Obama Süüria mässuliste toetamisele. Sellisele järeldusele jõudis Ühendkuningriigi kodanikuühendus Conflict Armament Research 40 000 ISIS-e võitlustandrilt pärit eseme uurimise tulemusel. Esemeid koguti ja analüüsiti ajavahemikul 2014. juulist kuni 2017. aasta novembrini. Ostes “suure koguse” Euroopa relvi ja laskemoona ning andes need seejärel relvade müüjaid teavitamata üle Süürias tegutsevatele mitteriiklikele grupeeringutele, “rikkus USA ilmselt relvaeksportijatega sõlmitud ostu- ja ekspordi kokkuleppeid”.”
Lühemalt: Obama ajal ostis USA üle maailma kokku relvi ja laskemoona ning andis need ISIS-ele.
Thomas del Beccaro kirjutas 16. veebruaril 2017. aastal ajakirjas Forbes: “President George W Bush hoiatas oma ametiaja lõpul Ameerikat vägede järsu Iraagist väljatõmbamise eest. Sellest hoolimata alustasid Ameerika Ühendriikide sõjajõud, keda toona juhtis president Obama, vägede kiiret väljaviimist Iraagist, mis jõudis lõpule 2011. aastal. Selle tulemuseks oli, et 2013. aasta aprilliks ühines Iraagi Islamiriik al-Nusra Rindega, millest sündis Iraagi ja Süüria Islamiriik [Islamic State of Iraq and Syria; ISIS].”
Beccaro jätkab: “Sel hetkel piirdusid ISIS-e valdused väikeste aladega Iraagis ja Süürias. Üheksa kuud hiljem, 2014. aasta jaanuaris, võrdles president Obama ISIS-t “mõne keskkooli teisejärgulise spordimeeskonnaga” (JV Team). Kuid pisut rohkem kui aasta pärast vahendas ABC News: “Islamikalifaadi või -kuningriigi väljakuulutamise teisel aastapäeval … on tundmatust grupeeringust … saanud maailma kõige jõhkram terrorivõrgustik, mis ei vastuta ainult tuhandete surmade eest Lähis-Idas, vaid on korraldanud ka Läänes sadade hukkunutega lõppenud tosinaid terroritegusid”.”
2012. aasta augustis jõudis Obama ja tema valitsuse kõrgemate asjasse puutuvate ametnike kätte olukorda Süürias ja Iraagis käsitlev Sõjaväeluure ülevaade (DIA Report). Selles kirjutati: “[Süüria] olukorra märkimisväärsel halvenemisel võivad olla kohutavad tagajärjed Iraagile ja need on järgmised: See loob AQI-le (Iraagi al-Qaeda) ideaalse võimaluse pöörduda tagasi oma vanadesse tugipunktidesse Mosulis ja Ramadis, mis omakorda annab uue impulsi Iraagi, Süüria ning ülejäänud araabiailma sunnide džihaadi ühendamiseks oma vaenlaste, teisitimõtlejate, vastu. ISI (Islamiriik Iraagis) võib ühinedes teiste Iraagi ja Süüria terroriorganisatsioonidega kuulutada välja [oma] islamiriigi, mis on Iraagi ühendamise ja selle territooriumi kaitsmise seisukohalt suureks ohuks.”
Kokkuvõtlikult: Obamat ja tema valitsust hoiatati 2012. aasta augustis, et ISIS on märkimisväärne oht, millest hoolimata võrdles ta ikkagi pooleteise aasta pärast Islamiriiki “kooli teisejärgulise spordivõistkonnaga”. Obama ei olnud kindlasti nii rumal, et luureraporteid eirata. Antud juhul oli tegemist teadliku valetamise ja inimeste eksitamisega.
Kui president Bushil oli mingi põhjus – Iraak oli selleks hetkeks USA vägede kontrolli all – lennukikandja Abraham Lincolni pardal kuulutada “missiooni lõppenuks” (mission accomplished), siis Obama eelistas mängida tobukest, teades sealjuures hästi, millise õuduse ta Süüria terroriste relvastades tegelikult maailma lahti päästab.
Eurooplased peavad “tänama” Obamat ka 2015. aasta sisserändekriisi eest. Al-Asad oli hetkeks kui Venemaa tema poolele asus, sõja enam-vähem võitnud. Ilma USA ja teiste Lääneriikide toetuseta oleks Süüria valitsusväed terrorijõukudega üpris kiiresti ühele poole saanud, kuid miljardite dollariteni küündinud relva-, väljaõppe- ja luureabiga suutis USA riigi agoonia venitada tänase päevani ning põhjustada mõnedel andmetel ligi kuuesaja tuhande inimese surma. Lisaks kümnetele miljonitele inimestele korvamatuid kannatusi, häda ja viletsust.
Enam-vähem paralleelselt hakkasid arenema sündmused Liibüas. Ametlik ajalugu väidab, et NATO läks kaitsma Liibüa inimesi Gaddafi režiimi korda saadetud jubeduste eest. See on natuke pikem teema kui palju oli Araabia Kevade ja konkreetsemalt Liibüa “rahumeelsete demonstratsioonide” taga Lääne, peamiselt USA ja Brittide luureteenistuste info- ning muid operatsioone, kuid lühemalt toonaseid sündmuseid kirjeldades saadi Gaddaffist jagu tänu Obamale. Esimese hooga (19.03.2011) läksid Liibüat demokraatlikuks pommitama prantslased ja itaallased ning teised NATO liikmed lõid kaasa tagasihoidlikult. Kuid mõne päevaga said neil raketid ja pommid otsa ning 25. märtsil võttis ÜRO Julgeolekunõukogu poolt kehtestatud lennukeeluala kontrollimise üle NATO, ehk konkreetsemalt siis USA.
Kui USA-l ja NATO-l oli Liibüa “opositsiooni” ja “rahumeelseid meeleavaldajaid” – kes hiljem osutusid, nagu Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas tavaliselt, ikka mingit laadi islamistideks – toetades võimekust õhust jahtida iga üksikut Gaddafi vägede tanki ning lennukit, siis vaatas Obama rahulikult pealt, kuidas “demokraatlike jõudude” kätte langenud Gaddafi relvaarsenal(id) Liibüast laevadega Süüriasse viidi ning sealsetele “demokraatlikele opositsioonijõukudele” üle anti.
2012. aasta oktoobrist pärinevas USA Kaitseministeeriumi luurearuandes – mida nägid nii Obama, Clinton kui kõik teised puutuvad poliitikud-ametnikud-sõjaväejuhid – kirjutatakse: “Endise Liibüa sõjaväe varudest pärit relvad viidi Liibüa Benghazi sadama kaudu Süüria Baniasi ja Borj Islami sadamatesse. 2012. augusti lõpus Süüriasse veetud relvade seas olid snaipripüssid, RPG-d ja 125mm ning 155mm haubitsate reaktiivmürsud.”
“Kohe Gaddafi režiimi kokkukukkumise järel 2011. aasta oktoobris ja sellest tingitud ebakindluse ajal veeti Benghazi sõjaväeladudes olevad relvad Benghazi sadamasse ja sealt Süüria Baniasi ning Borj Islami sadamatesse. Relvade väljavedu toimus ajavahemikul 2011. aasta oktoobrist kuni 2012. aasta septembrini. Nimetatud Süüria sadamad valiti neid läbivate väikeste kaubamahtude tõttu. Relvade veoks kasutatud laevad olid kas pisikesed või keskmist mõõtu ning mahutasid kümmekond elik vähem kaubakonteinerit,” jätkab aruanne.
Kokkuvõte: Obama teadis, et USA põlisvaenlastest terroristid viivad Gaddafi relvi laevadega Süüria džihhadistidele, kuid otsustas seda pealt vaadata.
Väga oluline nii Liibüa kui Süüria sõdade juures on ÜRO kehtestatud lennukeeluala. Liibüa puhul õnnestus USA-l see Julgeolekunõukogule “maha müüa”, kuid Süüria puhul oid Hiinlased ja Venelased juba targemad. Igaüks võib ise uurida, millise vahe see neis sõdades tegi ja lennukeelutsooni olulisusest (et see Süüria puhul läbi ei läinud) räägib ka al-Asad oma RT-le antud detsembrikuises intervjuus.
Liibüa mahhinatsioonidest – näiteks kuidas Ühendkuningriigis Manchesteris toimunud terroriakti läbiviija oli MI6 poolt koolitatud Liibüa “rahuvõitleja” – võib kirjutada veelgi pikema jutu, kuid mõte peaks olema siinkohal edasi antud. Keegi ei väida, et Gaddafi ja al-Asad (või Saddam Hussein) olid-on hirmus toredad inimesed, kuid kõik põhjused on arvata, et maailm, mis oli enne Iraagi, Süüria ja Liibüa kaost, oli kõigi normaalsete inimeste jaoks parem koht elamiseks, kui see on täna ning nii kurbõudne kui see ka ei ole, on selles süüdi Lääs eesotsas toona progressiivide võimu all olnud USA-ga.
Siinjuures tuleb meeles pidada, et Eesti on küll iseseisev, kuid me oleme USA hegemoonia osa. Asemel, et ajada hülgejuttu teemal “me kaitseme Lähis-Idas Eesti demokraatiat”, tuleb endale tunnistada, et me oleme USA-ga ühes paadis ja hegemooni ees tuleb oma kohused ära täita.
President Donald Trumpi ajal on hegemoon muutunud hulga konservatiivsemaks ja patriotismile rohkem tähelepanu pöörates, muutunud võrreldes eelnenud progressiivide ajaga, hulga inimlikumaks ning Eesti huvide kohasemaks. Samal ajal on üks teine pseudohegemoonia, millesse on eestil samuti “au” kuuluda – Euroopa Liit –, muutunud jõhkra üleilmastumise- ja piirituse ideoloogia pealesurumisega järjest Eesti pisirahvuse ning iseseisvuse vaenulikumaks.
Mis toob meid tänasesse päeva…
Islamiriigil ja Iraanil – nagu ka Saudidel ning Pärsia lahe äärsetel vahhabiitide-salfistide riikidel – pole suurt vahet. Lugege ajatolla Sajid Ali Khamenei kaastundevaldust kindral Quasem Soleimani surma puhul. Viidatud pöördumises on öeldud otse, et Iraan peab kogu maailmas džihaadi. “Peale aastate pikkust ausat ja julget džihaadi maailma paganate ning pahategijate vastu, peale aastaid Allahi teel martüüriumiks valmistumist, on kallis Soleimani kahjuks saavutanud oma austusväärse koha ja kõige jõledamad inimesed valasid tema verd,” kuulutab Iraani kõrgeim usujuht ja riigi esimene mees. Jutt sellest, et ajatolla mõtleb siinkohal “vaimset džihaadi ja martüüriumi”, kõlbab kuulata ainult eriti loputatud ajudega progressiividele, kes arvavad, et rasse pole olemas, kõik inimesed on ühesugused ja kõik usud on võrdsed.
Soleimani oli džihhadist ja ilmselt islamistlike terrorijõukude Hamas ja Hezbollah tegelik juht. Kui tema juhistaatuse üle võib vaielda, siis vähemalt Iraan on Euroopa Liidu (arvestades, et Iisraeli aaraablaste EL-i toetusraha läheb Hamasi ja Hezbollahi terroristide tasku) kõrval mõlemi suurim rahastaja ja selle terroriraha haldaja ning “muusika tellija” oli Soleimani. Soleimani karvane käsi ulatus Hezbollah terrori kaudu ka Euroopasse ja kui tema surm kuidagi terroritegude kordasaatmise võimekust vähendas, tuleb Iraani terrorikindrali neutraliseerimine pigem heaks kiita.
Lõpetuseks tuleb paar lauset pühendada meie kohalikele välispoliitika spetsialistidele. Alustades lätlasemehe Lähis-Idas Eesti demokraatia kaitsmise hülgejutust ja lõpetades miksermihkelsonide pikkade heietustega Süüria “demokraatliku opositsiooni” teemal, jääb ainult küsida: kuidas nad julgevad täna veel väita, et nad millestki aru saavad või midagi teavad?! Inimesed võivad meelt parandada, kuid selleks tuleb oma vigu tunnistada ja “häbiretk” läbi teha, kuid kas nimetatud trumpi- marutõbised poliitikud on kuskil midagi sarnast teinud?
Ei! Lätlasemehed ja miksermihkelsonid on täna enda arust veelgi targemad ja peavad meile, lollidele maakatele, jätkuvalt loenguid sise- ning välispoliitika teemadel “kuidas asjad tegelikult on”. Me kuulasime neid, kui algas Iraagi ja Süüria sõda. Ka siis, kui algas Liibüa pommitamine. Vaadake, milline kaos sellest kõigest on välja tulnud! Need inimesed peaksid olema häbipostis, mitte esinema televiisoris ja suurtel konverentsidel. Häbiposti võib muidugi televiisoris näidata…
Karol Kallas
kolumnist
