Kuigi rahvuskonservatiivide osalusega valitsus teeb olulisi piiranguid migratsioonile, on võõrtööjõudu kasutavad ettevõtjad varmad seadustest mööda hiilima.
Postimees kirjutab äpitaksonduse pahupoolest: näiteks Bolti kinnitusel ei osuta nad takso-, vaid infoühiskonna teenust. Sama firma kohta on juba varemgi öeldud, et ta kasutab juba pikalt oma idufirma staatust ära lihttööjõu sissetoomiseks.
“Kui takso näeb välja nagu takso, töötab nagu takso, selles on juht, kes näeb välja nagu taksojuht, ja ta teeb taksojuhi tööd, siis peaks ta sõltumata sellest, mismoodi keegi seda vastavalt hetke infotehnoloogia arengule nimetab, suutma pakkuda nõuetele vastavat klienditeenindust,” ütles selle peale keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk.
Kuigi keeleseadus ütleb, et taksojuht peab oskama eesti keelt tasemel B1, kaotati 2016. aastal ühistranspordiseaduses taksojuhtide keelenõue, ja nüüd võib juht taksoteenust pakkuda ka eesti keelt oskamata, vahendab Postimees.
Eestis sisuliselt ei kehti eesti keele oskuse nõue taksojuhtidele, toidukulleritele, poemüüjatele ja bussijuhtidele ehk neis valdkondades, kus kasutatakse ohtralt võõrtööjõudu. Kui klient ei saa paluda taksol vahepeatust või suunamuutust ning toidukullerile oma asukohta täpsustada, siis tähendab see, et ta ei saa normaalset teenust.
Probleem on selles, kes kes vastutab keelenõuete täitmise eest. Keele- ja tarbijakaitseseadus ütlevad, et tarbijal on õigus eestikeelsele teabele ja teenindamisele ning kliendiga suhtlevad töötajad peavad oskama eesti keelt tööülesannete täitmiseks vajalikul tasemel. See kõik on tööandja vastutada.
Postimehe andmetel on häda selles, et tööjõu rendifirmad võivad olla välismaised ja neile ei laiene vastutus selle eest, mis töötajatega Eestis toimub. Keeleinspektsioon tegi ettepaneku täiendada valitsuse määrust nõudega, et seesama tööandja, kes vastutab oma palgal olevate teenindajate eesti keele oskuse eest, vastutab ka selle eest, et eesti keelt oskaksid renditöötajad, kes teevad sama tööd, mis oma töötajad.
Eestis tundub olevat igapäevane praktika hiilida seadustest mööda seal, kus selleks vähegi võimalust on.