Piiridel on erilise tähelepanu all sõjamehe väljanägemisega inimesed – miks ei tehta seda Vahemerel?

Ka demokraatlikud, stabiilsed ja turismilembelised maad järgivad riiki saabuvate inimeste suhtes teatud turvareegleid, vältimaks seduserikkumiste, terrorismi ja kuritegevuse levikut.

Välismaale minnes soovitatakse meestel ( ja ka naistel) vältida militaarset väljanägemist, sest see on eelduseks, et selline inimene on kõrgendatud tähelepanu all ja satub tõenäoliselt “pistelisse” kontrolli.

Seega pole mõtet võõrsile minnes kanda militaarse lõikega riideid ja varustust – ka elukutselisel sõjaväelasel on targem minna kasvõi sombreero ja värvikireva havai särgiga, sest parem on olla naeruväärse väljanägemisega kui piirikontrolli tähelepanu keskpunktis.

Selline valvsus piiridel on täiesti normaalne, sest terrorism levib üha rohkem ja seda kannavad edasi just sõjalise väljaõppega inimesed. Kuid millegipärast ei arvestata sellise mõistliku suhtumisega siis, kui jutuks on Euroopasse tungivad migrandid.

Rändekriisi algusaastatel oli Euroopasse saabuvate pagulaste seas 83% mehi. Nüüd on see arv ehk pisut langenud, kuid mitte oluliselt. Enamik meestest on sõjameheeas ehk 18-45, ka “laste” sekka arvatute seas on palju habemega “noorukeid”.

Lääne liberaalsed väljaanded üritavad fotokaamerate ette sättida naisi ja lapsi, et kujundada nii avalikku arvamust migratsiooni soodustamise suunas, kuid enamasti see ei õnnestu – kui vabaühenduse laevalt marsivad maha ainult mehed, ei saa seda varjata.

Pildipangad annavad edasi fotosid Vahemere ületajatest – absoluutne enamik on sõjaväelase rühi ja väljanägemisega ning ka vastavas eas.

Ja kust nad tulevad – ikka pikalt sõdinud ja siiani sõdivatest või muidu ebastabiilsetest riikidest: Pakistan, Afganistan, Süüria, Iraak, Jeemen, Eritrea, Sudaan, Nigeeria, Kongo DV, Tšaad ja paljud teised. Enamikus neist riikidest sõditakse aastaid ja aastakümneid, mis tähendab, et igas vanuses mehed on teisi inimesi üle püssikirbu vaadanud.

Sõjad Aafrikas ja Lähis-Idas on tulvil rahvusvaheliste konventsioonide rikkumisi ja teadlikke sõjakuritegusid – näiteks Mustal Mandril esineb massiliselt genotsiidi (näiteks Rwandas), massivägistamisi ja isegi kannibalismi (eriti Kongo DV-s), seega tulevad need mehed ebainimlikest oludest, olles vägivallaga harjunud.

Euroopas on pagulaste seast leitud palju sõjakurjategijaid – Saksamaal kohtusid koguni Islamiriigi tapja ja tema kunagisest seksiorjast jeziiditar, kusjuures kodumaale põgenes tagasi just viimane. Sõjas olnud mehed aga on ohuks kogu Euroopale, eriti naistele, sest nad on vägivallaga harjunud, teiste valu tunnetamise lävi on madal, probleeme lahendatakse jõuga.

Seda näitas kasvõi Kölni ja teiste Saksamaa linnade “käperdamisöö” rändekriisi esimesel poolaastal, mil sajad moslemimehed ahistasid teadlikult võõra maa naisi – ja see maa andis neile peavarju. Ka paljud naiste vägistamised ja tapmised on näidanud, et Kolmanda maailma meeste arusaam naiste õigustest ja üldse demokraatlikust ühiskonnast on olematu, lähtudes vaid islami tavadest.

Seda kummalisem on, et Euroopa (Liit) laseb sisse sõjamehi, kellest pole suurt kasu majanduses, kuid kes on valmis Euroopa sõjaliselt üle võtma, alustades kuritegevusest, terrorist ja hirmutamisest. Lääne-Euroopal on ammu aeg vaadata migrante ka piirivalvurite pilguga.