“Äärmussalklane” Jüristo näeb meeleavaldustes ainult seda, mida liberaal näha tahab

Mõne päeva eest avaldas EPL “salklase” Tarmo Jüristo arvamuse meeleavaldustest – kuna autori näol on tegu liberaalse äärmuslasega, poleks ehk vajadust tema seisukohti kommenteerida, kui Jüristo ei teeks nii rumalaid järeldusi, nagu ta teeb.

Jüristo seab kahtluse alla politoloog Martin Möldri sõnad, et 23. oktoobril oli „üks suuremaid poliitilisi meeleavaldusi pärast taasiseseisvumist”.

“Osutus on iseenesest muidugi korrektne, aga rääkimata jääb, et see oli üks väheseid pärast taasiseseisvumist korraldatud poliitilisi meeleavaldusi, kuhu toodi osalejaid kokku bussitäite kaupa üle kogu Eesti ning mille korraldamise ja (väga professionaalse) produktsiooni eelarve suurusjärk on tõenäoliselt võrreldav kõigi teiste seni toimunud meeleavalduste omadega kokku,” kirjutab Jüristo.

“Salklane” näib arvavat, et kui inimesed saabuvad bussidega üle Eesti, siis on neid selleks sunnitud (nagu nõukogude ajal partei üritustele) või siis on neid pettusega meelitatud. Jüristo mõistusesse ei mahu, et inimesed võivad ka ise tahta protestil kohal olla, seda südame kutsel. Meeleavaldused ei pea olema Tallinna-kesksed, ka ülejäänud Eesti tahab poliitilisest elust osa võtta.

EKRE korraldab igal aastal tõrvikurongkäigu ja kuigi see pole mitte poliitiline meeleavaldus (loosungeid ei soovitata kaasa võtta, ainult lipud), vaid Vabariigi sünnipäeva tähistamine, helistatakse enne seda sündmust väga palju erakonna struktuuridesse ja küsitakse, et kas transporti ka organiseeritakse – paljudel pole oma autot ja paljud ka ei taha Tallinnas sõita, aga üritusele tahaks tulla.

Jüristo võiks ette kujutada teistsugust sündmust – kui seda teeks tema SALK ja meelt avaldama sooviks tulla “liberaalsed kodanikud” Võrust, Viljandist, Narvast ja Saaremaalt. Kas nemad siis jäetakse kõrvale või organiseeritakse ikkagi mingi transport?

“Salklane” viitab “produktsiooni eelarve suurusjärgule” ehk meeleavalduse korralduskuludele. Ilmselt ei tea ta seda, et SAPTK korjas selleks annetusi ja see sihtasutus elatubki suuresti neist. Tema enda “liberaalse kodaniku” sihtasutuse esilehel on ka sõnad “Loome analüüsi- ja sekkumisvõimekuse valitud poliitikavaldkondades ja pakume inimestele platvormi, võrgustikku ja tööriistu selleks, et osaleda meie ühiskonna tuleviku kujundamises. Toeta Salka →.” Seega on SALK täiesti SAPTK-ga võrreldavad, ainult selle vahega, et kui liberaale toetab riiklik poliitika, siis traditsionalistid peavad omal jõul läbi lööma.

“Niisamuti jääb siin rääkimata lugu sellest, et toosama meeleavaldus, millele Mölder viitab kui vabadust väärtustava ning ihkava rahva protestile progressiivse eliidi vastu, on tegelikult sellesama rahva absoluutse enamuse silmis äärmiselt ebapopulaarne,” jätkab Jüristo.

See seisukoht on vaieldav. Ametliku riikliku poliitikaga on Eestis loodud lojaalne suhtumine kõigesse, mida teeb valitsus – ka siis, kui riigivõim kolistab ühest ämbrist teise, vaktsiinide riknemisest kiirtestide kobarkäkini. Suur osa ühiskonnast on “Aktuaalse Kaamera” usku ehk usuvad sealt kuuldut, riigimeedia ja liberaalne erameedia aga tegid meeleavalduse juba enne selle toimumist maatasa – aga rahvas siiski tuli. Tuldi protesteerima sundvaktsineerimise vastu, mitte aga kaitsesüstimise vastu üldse – sellest ei saanud paljud “absoluutsest enamusest” aru ja neil ei lastudki meediakajastuse tõttu aru saada.

Teiseks usub rahvas pimesi ka poliitikasse tulnud teadlasi, hoolimata teadusnõukoja mitmetest vastukäivatest sõnumitest – Irja Lutsar on tunnistanud, et kolmandik koroonainfost on tulnud ümber hinnata. Seega tasub küsida, et kes on siiski targem – kas see, kes julgeb kahelda võis see, kes kuulab lontis kõrvadega võimu iga sõna? Seda enam, et seesama valitsus rääkis varem, et vaktsineerimine tagab avatud ühiskonna, nüüd aga suletakse ühiskonda, sest kaitsesüstimise tõhusus pole loodetud efektiga ja haigestuvad ka vaktsineeritud.

Naastes kõnealuste meeleavalduste juurde – nendele tullakse südame sunnil. SAPTK ja EKRE korraldatavatele protestiaktsioonidele tulek on siiani julgustükk, sest peavoolumeedia demoniseerib kõiki osalejaid ja see võib osalejatele palju uksi sulgeda. Nii ei ole tõsi Jüristo arvamus, nagu veetaks sellistele üritustele rahvast kuidagi äraspidiselt.

Pigem oleks “salgal” endal tegu inimeste kokkusaamisega, kui nemad meeleavaldust teha tahaks – mitte seepärast, et “liberaalseid kodanikke” ühiskonnas pole, vaid seetõttu, et nad ei näe vajadust kokku tulla. Liberaalne agenda ei vaja kellegi meeleavaldustega survestamist – nende poolt on nagunii suurem osa riiklikust poliitikast ja kogu peavoolumeedia. Seepärast on “jüristotel” pinnuks silmas suured üldrahvalikud meeleavaldused vabaduse kaitseks.