Aarne Mäe: 2020 ei tohi olla aasta, mille kohta 30 aastat hiljem öeldakse: see oli hetk, mil hakkasime ilma jääma normaalsusest

Suviselt kuumal Eesti taasiseseisvumispäeval, mida Toomas Hendrik Ilves jätkupäevaks soovitab kutsuda, justkui peaks häbenema sõnu „iseseisvus“ või „Eesti“, jahutab end ühe Virumaa järve ääres üks esmapilgul täiesti tavaline perekond.

Aga siis. Ema sunnib umbes kaheksa-aastast tirtsu platvormilt sügavasse järve hüppama. Plika kardab. Ema surub takka. „Näed, isa ju ujub,“ viitab ta lähedal hulpivale pikkade juustega peanupule. See ei aita. Ent täiesti ootamatult lükkab ema tüdruku selja tagant kahe käega vette. See hetk on üsna šokeeriv. Tirts ronib ruttu-ruttu välja. Ise väriseb ja nutab. „Ma nägin vaid mulle…“ tihub ta.

Jääb vaid mõtiskleda, millal taastub tema usaldus ema vastu? Aga see pole veel kõik.

Nüüd ronib eemal ujunud persoon, keda naine „isaks“ nimetas, samuti kaldale. Niisiis, on tal pikad juuksed, tugev kehaehitus, mehelik hääl ja hoiak, aga ujumistrikoo all pakatavad … naiserinnad.

Samal ajal toimub Kadrioru Roosiaias presidendi pidupäeva vastuvõtt, mis õhkub vihast. Üks peakõneleja tunnistabki lehepealkirjas, et ta kõne algne versioon oli veel vihasem.

Räägitakse perevägivallast, vabaduse kaotamisest, koroona liiga karmidest piirangutest, mida valitsus enda huvides ära kasutavat. Muu hulgas võrdleb riigipea koroonat gripiga, aga hanerasva ei soovita.

Üks mees kannab seal vastuvõtul seelikut. Kindlasti on see mugav riietusese, võib olla isegi naljakas, aga sel on peale pullitegemise selles hetkes oma tähendus. Ei-ei, mitte see, mis ennevanasti, kui mehed panid valged kardinad endale seelikuks ja läksid kadrisanti jooksma.

Ka käis üks vulgaarsusega end tuntuks kirjutanud vend presidendi juures kontsakingadel ja roosas kleidis tähelepanu püüdmas. Käigu. Aga ta pidas kõne, kus ütles muuhulgas, et „traditsiooniline perekond on vägivallapesa ja lapsele kõige ohtlikum koht“.

Okei, mässajaid ja provokaatoreid on alati leidunud, kõiki ei peagi väga tõsiselt võtma ega sellele liigselt tähelepanu pöörama, kui see ei juhtuks meie riigi kõige kõrgemates sfäärides.

Ja siis me näeme eelkirjeldatud peret Virumaa järve ääres, kus emane soovib isaseks saada. Või vastupidi. Ja kus ema lükkab tütre ootamatult vette. Ja sa mõtled paratamatult, kuidas laps peab sellises õhkkonnas üldse normaalseks inimeseks kasvama.

Ja veel mõtled kallil Eesti taasiseseisvumispäeval, mitte jätkupäeval, nagu Ilves soovitab, kas me ülepea suudame selliste inimestega tulevikus vabadust hoida, mille üle president kurdab, kartes, et 30 aasta pärast nendime, et just nüüd – 2020 – hakkasime oma vabadusest ilma jääma. Kas need roosas kleidis ropud naljavennad üldse peavad Eesti iseseisvust tähtsaks ja viitsivad, oskavad või suudavad selle eest võidelda.

Loomulikult ei mõelnud president seda, et me kaotame oma vabaduse nende provotseerivate (vasak)äärmuslaste tõttu. Neid süüdlasi tuleb tema arvates otsida ikka skaala teisest otsast.

Kaitseliidu ülem Riho Ühtegi jättis Roosiaeda minemata. Ta kirjutas: „Jäägu lilleaia üritused siis mikkpärnitsatele ja minusugustele karedamad tegemised, mis ehk sobivadki enam neile keskealistele meestele, kelle noorus möödus Eesti iseseisvust taastades.“

Keskealised mehed, kes Eesti taasvabastamist mäletavad, pole enam moes. Nüüd tähistatakse jätkupidu, kus mehed ja naised on omavahel rollid vahetanud nii presidendi vastuvõtul kui järve ääres.

Selles äraspidisuses meenuvad Kentaurid, need vanakreeka mütoloogias tuntud hobuinimesed. Nad olid metsikud, ei osanud piiri pidada veiniga ja olid tuntud oma iha poolest elik nad sümboliseerivad meest, kes on langenud oma peamiste kihude, nagu iharus, ägedus ja joomarlus, lõksu.

Ajaloost on lisaks kentauridele teada väga palju erinevaid mütoloogilisi olendeid (greifid, sfinksid, kerberos jne), kel on nii inimese kui ka mõne looma tunnused. Nad on tavaliselt olemuselt inimlikud, kuid võivad käituda ka oma loomanatuurist lähtudes.

Üldiselt võib neid vaadelda ka kui igikestvat tasakaaluotsingut intellekti ja instinktide vahel.

Võib ju mõelda, et omamoodi otsivad tasakaalu ka tänased meesnaised ja naismehed või lihtsalt veiderdajad. Seda ajal, mil traditsioonid on paljude poolt heidetud prügikasti, kui viisakusele ja etiketile sülitatakse kõrge kaarega, kui kogu see labasus on selgitatav mingisuguste poliitiliste avalduste, protesti või lausa kunstiga.

Parafraseerides Kersti Kaljulaidi, kelle vastuvõtul ma Roosiaias mõne aasta eest ka ise käisin (ülikonnas, muide), et 2020 ei tohi olla aasta, mille kohta 30 aastat hiljem öeldakse – see oli hetk, mil hakkasime ilma jääma normaalsusest.

Aarne Mäe
ajakirjanik