04.02.2019
Aarne Mäe, ajakirjanik.
Ajakirjanik ja EKRE kandidaat Riigikogu valimistel Aarne Mäe ütleb, et valimiste eelne pilt meedias sõltub suuresti sellest, milline on end sõltumatu ajakirjandusena välja paistva tahtvate meediaväljaannete tegelik hoiak ja kui suur on erakondade poolt reklaami jaoks välja pandud raha.
“Pärast seda äraspidist valimisreklaami seadust, mis käsib plakatid 45 päeva enne valimispäeva tänavapildist ära korjata, kolivad kandidaatide näod autodele ja meediasse. Tänu sellele jaburale reklaamikeelule nuputatakse igasuguseid variante, kus end nähtavaks teha ja politsei peab oma väärtuslikku aega raiskama vaidlustele, kas järjekordne kaebus autole kleebitud poliitikupildiga on õiguspõhine või mitte.
Kui mujal maailmas käib plakatikampaania sisuliselt viimase hetkeni, siis Eestis võetakse plakatid kampaania kõige magusamal ajal maha, meediaväljaanded löövad valimisreklaamide hinnad lakke ja isegi mõne kaubakeskuse omanik peksab kandidaadid oma nänniga nii hoonest kui ka parklast minema.
Tekib tunne justkui oleks Eesti esinduskogu valimiste näol tegemist mingi põrandaaluse tegevusega. Ja siis imestatakse pärast valimisi: kas sellist valitsust me tahtsimegi? Või ei minda üldse välja ja osalusprotsent aina langeb.
Meediaväljaannetele on valimiseelsed nädalad suhteliselt rammus aeg reklaami vastuvõtmiseks. Eelarvesse kirjutatakse valimisperioodi suurem tulu juba aegsasti sisse, sest poliitreklaamile pannakse külge hoopis teine hinnasilt kui tavaliselt. See omakorda pole jälle loogiline, sest seesama reklaamplakatite keeld kehtestati ju omal ajal just nimelt selleks, et suuremad ja seega ka rikkamad erakonnad teiste ees eeliseid ei saaks. Nii loobitaksegi tänapäevaseid lendlehti sotsiaalmeedias.
Igasugused seltsid, klubid ja muud organisatsioonid pommitavad kandidaate küsitlustega, et avaldada kokkuvõtted oma mätta otsast, olgu nendeks metsa- või loomakaitsjad. Väitlusklubid, debatid ja muud esinemised peaksid asendama välireklaami, kuid enamasti pääsevad seal pildile siiski nimekirjade esinumbrid.
Põnev on jälgida poliitiliste uudiste ja arvamusavalduste valikut. Eemalt tundub, et kuigi toimetuste hoiakud on üldiselt teada, püütakse hoida justkui neutraalset joont. Süüvides aga ilmnevad detailid, mis seda arusaama kipuvad kummutama.
Mäletate seda vastuolulist poliitikasse pürgivate kurikaelte nimekirja? Millegipärast olid sotside bandiidid maksumüüri taga, samal ajal kui mõne teise erakonna omad vabalt kättesaadavad kõigile. Loomulikult ei olnud see juhus. Mille poolest sotsiaaldemokraatlikud pätid hinnalisemad on, et toimetus nende pealt teenida tahab?
Tartu rahu aastapäeval peeti tõrvikurongkäiku, kus meedia andis täiesti suvalisi hinnanguid osalejate hulga kohta – alates 300-st ja lõpetades tuhandega. Kuni selleni, et tuli „hulgaliselt inimesi“ (Delfi). Kuna rongkäigu korraldas EKRE, siis lajatas Tartu Postimees oma tänavaintervjuus kohe küsimuse: „Mis sõnum teil on, et te siia tulite“. Õnneks ei olnud vastajad nii rikutud nagu reporterineiu ning nemad kinnitasid justkui ühest suust, et tulid rõõmustama selle üle, et Eesti ikka vaba on. No hea, et üldse kajastati.
Omaette teema on küsitlused, mida saab väänata nii- ja naapidi ning mida meedia kasutab sobiva relvana rahvaga manipuleerimiseks. Turu-Uuringute Aktsiaseltsi uuringute juht Juhan Kivirähk ütles Postimehele otse välja, et uuringute läbiviimine on äri ning kritiseeris konkureerivat uuringufirmat seades kahtluse alla selle tulemusi. Tundub, et konkurents on tihe, ainult et tulemused on seinast seina.
Kui meediasse ligi ei pääse, siis kuidagi tuleb end ju näidata. Paljud kandidaadid kolivad oma nänniga poeustele, mõned tungivad suisa koduukse taha. Tõsi, kampaaniategijaid poeuksel saab ka ignoreerida. Meie siin ei ole ju Marrakechi turul, kus sulle kaela ümber topitud boamadu enne ära ei võeta, kui sa pole müüjale nõutud summat maksnud. Meie inimesed on eeskätt viisakad. Vähemalt võiks olla. Olgu nad ennast pakkuvad poliitikuhakatised, telefonimüüjad või pangakäsilased.
Ja lisaks leidub neidki, kes kobistavad ukselt uksele nagu hilised mardisandid ja pakuvad häälekese vastu pereõnne. Eriti hea, kui kaasas on mõni üldtuntud näoga maskott, parema puudumisel sobib selleks ka peaminister. Samas pole ju mõtet oma programmi või ennast metsas jänestele tutvustada. Ikka inimene läheb valima.”