12.04.2023
Petiste koalitsioon.
Võib-olla mõni meist veel mäletab, kuidas koalitsiooniläbirääkimistel neli aastat tagasi passis meedia tundide viisi Toompeal Stenbocki maja ukse taga, pinnides osapooltelt, et mida täpselt otsustati, et kas ikka saadakse üksmeelele, kas ikka pannakse valitsus kolmekesi kokku, et miks mingeid signaale ei tule… Mina mäletan, sest olin selle juures.
Peaaegu iga päev paari nädala jooksul, tavaliselt isegi mitu korda päevas, urgitseti, et saaks kirjutada kõlavaid pealkirju ja keerata poliitikuid üksteise vastu, lootuses, et läbirääkijad ometi tülli läheksid ja asi kokku kukuks.
Ometi said Keskerakond, EKRE ja Isamaa kokkuleppele, misjärel asuti meedia ja poliitiliste konkurentide rappimise saatel valitsema, langetades hulk riigile ja rahvale kasulikke otsuseid.
Valimiste võitjana tundnud, kuid opositsiooni kukkunud ülbe Reformierakond räuskas ja trollis ja juntis samal ajal nagu jonniv laps ning püüdis jalgu trampides igatepidi valitsuse ning Riigikogu tööd häirida. Kuni see vähem kui kahe aasta möödudes õnnestuski, kui prokuratuur ja kaitsepolitsei hästiajastatult – vahetult enne abieluteemalise rahvahääletuse otsustamist parlamendis – korraldas pressikonverentsi, kus Keskerakond ja sellega seotud mõned tipud langesid korruptsioonikahtlustuste alla. See kaasus tiksub seniajani ilma mingisugusegi avaliku huvita.
Kuid toona astus Keskerakonna esimees Jüri Ratas selle peale peaministri kohalt tagasi ning lõi käed oravatega, äsades nõnda oma senistele partneritele noa selga. Päikesetõusuvalitsust sellest siiski ei sündinud, sest õige pea läks pilviseks.
Nagu me kõik teame, viskas Kaja Kallas aastakese hiljem Keskerakonna ministrid päevapealt üle parda ja jätkas valitsemist üksi, saades hüüdnimeks “valitsejanna”. See kestis kuni jaanipäevani, mil tema võrku langesid Isamaa ja sotsid.
Uute valimiste eel tõusis EKRE populaarsus Reformierakonna kandadele, vahepeal isegi möödudes neist. See pani Kaja Kallase tegutsema selle nimel, et ohtlik konkurent ükskõik milliste vahenditega nullida. Nõnda võeti appi lausa Kremli propagandistid, välismeedia, levitati valeuudiseid ning ehitati oma kampaania vastandumisele. Mitte positiivsele programmile või tõe rääkimisele. Selle suure vastandumise ajal unustati riigi rahaline seis, kus miinus oli nii suureks läinud, et neid numbreid oli raske isegi kokku lugeda.
Valimiste õhtul oli paberhääletuse tulemuste teadasaamise hetkeks seis hapu, kuid sellest polnud lugu – e-häälte timmimiseks kulunud tunnid ajasid asjad soovitud ja etteplaneeritud suunas.
Valimistel kaotanud Keskerakond ja Isamaa leidsid aga oma ebaedu põhjuse just selles niinimetatud EKREIKE’ga hirmutamises.
Reformierakonnal oli projektipartei Eesti 200 varnast võtta, sotsid sobisid samuti ripatsiks hästi.
Vastupidiselt nelja aasta tagusele ajale, nüüd võimukõnelejad vaikisid ega avanud kõneluste ajal mingeid kaarte. Ei maksureformist ega muust.
Siiski oli kosta, et jätkatakse sealt, kus pooleli jäädi: abieluvõrduse kehtestamine (loe: homoabielude seadustamine) näis olevat selles julgeoleku- ja majanduskriisis riigi suurim probleem.
Valimiste järgset eufooriat segas vaid ikka see tülikas e-hääletamise vaidlus, mis venitas õitseva tuleviku saabumise kuulutamist…
Kuid läks teisiti – õitsevat tulevikku ei tule. Koalitsioonileppe avalikustamise järel tabas ühiskonda šokk. Kõik see halb, mille eest EKRE hoiatas, mahtuski koalitsioonileppe 22le leheküljele. Ka meedia oli ühtäkki sattunud harjumatusse olukorda. Kuidas nüüd edasi tegutseda? Kas tõesti peame hakkama Reformierakonda kritiseerima? Isegi Delfi! Isegi Reformierakonna enda liikmed!
Ja niigi poliitikakauged, kuid siiski lootusrikkad inimesed jäävad veelgi poliitikakaugemaks, sest usaldust on kuritarvitatud. Ja lootus on kadunud.
Aga tulevasest maksutõusust ei saanud rääkida – see pole populaarne teema, tuli tunnistada. Ja populaarsus kaobki nagu kevadine lumi.
Reformierakond saab muidugi ebapopulaarsed otsused sotside ja Eesti 200 kätele määrida. Enne seda jõuab partnereidki vahetada, kogu ebaedu aetakse tänaste puudlite kaela ning uutega võib edasi uute võitude poole suunduda.
järgmiste Riigikogu valimisteni on veel neli aastat. Ja need inimesed, kes pole veel poliitikast väsinud, need ei mäletagi siis enam, mis täpselt juhtus ja kes selle eest peaks vastutama.
Üks kõnekas tähelepanek veel. Pärast Riigikogu juhatuse valimist korraldati Riigikogu esimehe Lauri Hussari, aseesimehe Toomas Kivimägi ja teise aseesimehe Jüri Ratase (kes end võimusõltlasena tavadest üle sõites oli end sellele positsioonile surunud) pressikonverents. Neile ei esitatud mitte ühtegi küsimust…
Aarne Mäe