Näib, et pärast nõndanimetatud Kultuurikuubi lubaduse prügikasti viskamist ühtede varasemate valimiste tulemusel, tinistas jätkuvalt moodsa kultuurikeskuse järele ihalev Rakvere Toompea poliitikud stiilselt ära, pannes riiklikult tähtsate kultuuriobjektide rahastuskonkurentsis edukalt kaalule rahvusvaheliselt kõlama hakkama pidava Pärdi muusikamaja, mis – nimemaagiasse komistades – lõpuks Ukuaru rahvamajaks näib taanduvat.
Tõde see on, et kõigepealt pandi Pärdi nimi selles kontekstis sulgudesse, sest Laulasmaaga pole ilus rinda pista, seejärel on üleval ka pidev mure kõige sisustamise pärast. Ent mis saab selle vastu olla, kui riik virulaste unistusele õla alla paneb. Nüüd on peaasi, et me ise oskame ja suudame selle kõigega edaspidi toime tulla.
Taustaks meenutagem, et kõik Lääne-Virumaalt pärit Riigikogu liikmed (olenemata parteilisest kuuluvusest) panid seljad kokku, et toetada Rakverre rajatava Pärdi muusikamaja kuulutamist riiklikult tähtsate objektide hulka, mis tagas 21 miljonilise Kultuurkapitali toetuse. See ponnistus kandis parlamendi kultuurikomisjonis vilja.
Ehitus läkski hoogsalt käima. Äsja kaikus üle Virumaa rõõmusõnum ajaloolisest päevast – Rakvere vanale Pauluse kirikule pandi tornikiiver!
Kuhu mahub kontrabass?
Kuid nädalajagu enne seda märgilist sündmust istusid kohalike kultuuriseltside esindajad raamatukogu neljandal korrusel ja nende näod rõõmu ei väljendanud. Sellest tusasest ja ebaseksikast kogunemisest ei sündinud ka esikülgi.
Tegemist oli Rakvere linnavolikogu kultuurikomisjoni koosolekuga, kuhu olid kutsutud linna seltside esindajad. Küsimusi oli rohkem kui vastuseid. Põhiteema käis ümber Pärdi, vabandust, Ukuaru muusikamaja, mis – nagu muuhulgas selgus – kipub linnas tegutsevatele kultuurikollektiividele kitsaks jääma, kuigi suurehitis on varjutanud olulise osa naaberkorrusmaja päevavalgusest.
Sai kuulda, et uhkes kultuuritemplis polevat asjade hoidmiseks või ladustamiseks isegi piisavalt ruumi. Näiteks rahvatantsijate garderoobi, harrastusteatri butafooria ja lavakujunduse või piltlikult väljendades ka rahvamuusikaansambli kontrabassi jaoks.
Kuid veelgi suurem mure oli selles, et seni Rakvere kultuurimajas nulleurose rendiga tegutsenud harrastajad peavad aasta lõpuks ruumid vabastama ning uhkete tornikiivrite alla kolima, kuid… kui vanas kultuurimajas tegutseti tasuta, siis uues asukohas tuleb hakata maksma.
Kõlasid küsimused: miks on vaja Rakvere linnas tegutsevatelt kultuurikollektiividelt kultuurimajas tegutsemise eest rendiraha küsida?; kuidas plaanitakse rendisumma määratleda, arvestades kohalikke-mittekohalikke, noori-vanu, osalejate arvu, panust kogukonda, ruumikasutusaega jne?; kui suur peab olema rent, et tekiks reaalne finantsiline tulu linnale?
Seltside esindajate ette tulnud abilinnapea Laur Kaljuvee (Isamaa) jäi selgitamisega pehmelt öeldes hätta. Kes ja kui palju täpsemalt peab maksma, see on siiani segane, kuigi küsimused olid üleval juba mullu augustis. Isegi kui jutt võib käia sümboolsetest summadest, ei saa pimeduses kobavad seltsid oma tuleva aasta eelarvetki kokku panna.
Abilinnapea põhisõnum oli vaid see, et ühtegi seltsi välja ei suretata. Pärdi, vabandust, Ukuaru maja valmimisega ei pea linn lihtsalt võimalikuks kahes kohas halduskulusid kanda.
„Miks me siis üldse peame ära kolima?!“ kostis saalist selle kõige peale siiras hüüatus.
„Selleks, et teile ehitatakse uus maja!“ kõlas vastus. Ja selleks, et vana maja kuulub teatrile. Kuid mida teater kultuurimaja kasutuses olnud tiivaga peale hakkab, pole samuti selge.
Kui tuli juttu, et linna eelarves on ette nähtud suurusjärgus veerandsada tuhat eurot esindusklaverile, meenutati, et tulevikus peaks seal plaanide kohaselt leidma koha ka orel.
Oreliga on aga hoopis omaette lugu. Esiteks maksab see praeguse seisuga vähemalt kaks-kolm miljonit, teiseks ei saavat orelit enne sisse ehitada, kui kõik ümberringi on juba valmis ja kuivanud ning seejärelgi tuleb oreliehituseks panna terve maja pooleks aastaks pausile, kolmandaks leiaks ülikallis orel kasutamist haruharva ning selline rahakasutus muutuks üldse mõttetuks.
Igatahes lepiti kokku, et oreliteema võetakse eraldi ette järgmisel laiendatud kultuurikomisjoni koosolekul. Kõik märgid viitavad siiski reaalsusele, et orelit Pärdi, vabandust, Ukuaru majja ei tulegi.
Loosungid on paljulubavad
Linnavolikogu liikmetele saadetakse teatud regulaarsusega Ukuaru muusikamaja turundus- ja kommunikatsioonikava plaane.
Viimatine seis: „ideoloogia tasandi töö on tehtud“, „oleme välja töötanud Ukuaru narratiivi“, „sõnumid on hakanud tekstidest välja kooruma“, „paika on pandud kommunikatsiooni lähtekoht: „Pidev, positiivne, põhjalik““, „saada Ukuaru nimi suureks“ ja „tööd tuleb jätkata eelarve tasandil, selleks on vaja luua täpsem arusaam muusikamaja kuludest ja potentsiaalsetest tuludest“.
Saame ka teada, et ehitus kulgeb plaanipäraselt, visuaalse identiteedi konkursi vastu valitseb suur huvi ning vajatakse juurde personali.
Lehest sai lugeda lisaks, et otsitakse ka kohviku pidajat. Seda Rakveres, kus üks söögikoht teise järel suletakse ja need, kes avatud, vaevlevad kliendipuuduse all.
Jah, väljakutsed on suured.
Esimene kontsert on planeeritud Ukuaru esisel platsil 11. septembrisse ja on pühendatud Arvo Pärdi juubelile; ja avamispeo kuupäev on planeeritud 30. jaanuariks 2026.
Tõik. Läinud aasta jõulude eel andsid tippinterpreedid Mihkel Poll ja Henry-David Varema suurepärase kontserdi Rakveres Vabaduse kooli aulas, et tähistada „Rakvere kultuurikeskuse ja Eesti muusika- ja teatriakadeemia koostöö algust valmivas Ukuaru muusikamajas“, nagu kuulutuses seisis. Ainult, et keda kohal ei olnud, oli rohkearvuline publik…
Selle eest aga esines äsjastel iluuisutamise maailmameistrivõistlustel Bostonis meeste üksiksõidus kaheksandaks tulnud ameeriklane Jason Brown Arvo Pärdi “Spiegel im Spiegeli” saatel. Kas kuuleme tulevikus MM-i jääl ka „Ukuaru valssi“?
Aga raamatukogu?
Mõni sõna ka raamatukogust. Kuna raamatukogu tutvustas sel kultuurikomisjoni laiendatud koosolekul enda tegevust seoses muutuva põhikirja ja nimevahetusega (kuna see jääb teenindama ainult Rakveret ning Lääne-Virumaa keskraamatukogu asemel saab nimeks Rakvere raamatukogu), puudutati taas küsimust uute ruumide teemal.
Nimelt on neljal korrusel asuv raamatukogu hoone jäänud ajale jalgu ning üha arenev sisu eeldaks ka hoopis teistsuguse kontseptsiooniga ruumilahedust.
Näiteks on raamatukogus lisaks laenutustele, lugemistoale ja näitustele ka tehnoloogiaruum, kus saab tegeleda muuhulgas 3D-printimisega.
Üha enam tulevadki avaramaks muutuvad raamatukogud ise rahvale lähemale, näiteks Viimsis on see pärast kaubanduskeskusesse rajamist palju uusi ja noori lugejaid juurde saanud.
Mõne aja eest kuulutati välja lausa ideekorje uue raamatukogu võimaliku asukoha kohta. Selle tulemusena pakuti, et Rakvere uuenev raamatukogu võiks olla kesklinnas rajatava Kroonikeskuse juurdeehituse üks osa, teiseks variandiks Tsentrumi asemele rajatavas keskuses. Kuid kuna Tsentrumi keskuse arendaja – meedia poolt palavalt armastatud ettevõtja Oleg Gross – pani volikogu opositsiooni süüdistades selle projekti pausile (kuigi Rakvere volikogu pooldav otsus sellele kesklinna arendusele on olemas, muutusid Grosside plaanid enam tulutõotavama Viljandi spaahotelli kasuks), siis oleks Kroonikeskuse kõrvale abilinnapea Laur Kaljuvee sõnul vaja siiski ka konkureerivat varianti.
Siit jõuamegi loo alguses mainitud Kultuurikuubini, mis oli üks osa reformierakonna kunagisest lennukast valimislubadusest „Kultuur südamesse“. See pidi kätkema endas kesklinna rajatavat moodsat kultuuritemplit koos kaasaegse raamatukoguga, aga miks mitte ka rahvakunstikeskusega, kuid lendas pärast koalitsioonilepingu arutusel esimesena laua alla.
Aga see kultuurirajatis ei olnuks ju riikliku, vaid pelgalt kohaliku tähtsusega kultuuriobjekt. Ja iga nelja aasta tagant valitakse linnale uued juhid (välja arvatud mõned).
Aarne Mäe, Rakvere linnavolikogu kultuurikomisjoni aseesimees (EKRE)