29.04.2020
EKRE vedurid Mart ja Martin Helme
Täna täitus aasta valitsuse moodustamisest. See aasta oli rahvuskonservatiividele võitude aasta – Eesti Konservatiivne Rahvaerakond kutsuti valimistulemuste selgudes valitsuse moodustamise laua taha ning selles valitsuses on kõvasti tööd tehtud vaatamata erinevatele kaigastele, mida kodaratesse loobitakse tänaseni.
Selgeks sai ka see, et kolmikliidus tuleb palju kompromisse leida, kuid jube mõelda, kui praegu oleks rahvuskonservatiivide asemel valitsuses Reformierakond, kes harrastab opositsioonis ebakonstruktiivset lammutustaktikat.
Ei saa öelda, et see aasta valitsuses on kerge olnud, sest ei Reformerakonnale, sotsidele ega ka vasakliberaalsele peavoolumeediale ei mahu rahvuskonservatiivide otsekohene jutt ja sirge tegutsemine pähe. Ent seda vajalikum EKRE olek valitsuses on – et lõpetada vegeteerimine ja stagnatsioon, mis aastate jooksul Reformierakonna valitsemise ajal võimust võttis.
Oluline on lõhkuda ka sissetöötatud toiduahel ja seeläbi korruptsioon. Mõistagi ei lähe see kõik valutult, kuid EKRE tegutseb endiste mugavusvalitsejate kiuste.
Kaja Kallase valearvestus
Riigikogu valimised olid mäletatavasti 3. märtsil. Rahvuskonservatiividele andis hääle ligi 100 000 valijat, kes polnud rahul Reformierakonna ülbe juhtimisstiiliga ning valitseva olukorraga, kus eelistati vaid eliiti ning unustati ülejäänud inimesed. Muutunud olukord ei jõudnud kohale Kaja Kallasele, kes juba valimisõhtul hõiskas, et hakkab ise valitsust moodustama. Ülbus ja rumalus maksis talle valusalt kätte. Kallas ei suutnud kellegagi valitsust kokku panema hakata ja Jüri Ratas kutsus konsultatsioonidele EKRE ja Isamaa.
Kallas kaotas närvi ja pole seda siiani üles leidnud. Nii on kogu aasta kestnud ülesköetud paanika ja hüsteeria asjade loogiline jätk, kuigi tuleb ühiskonna lõhestamise hinnaga.
Aga tagasi valimiste juurde. Valimisteööl istusid EKRE liikmed Wabaduse kohvikus ja tundsid rõõmu 19 saadikukoha üle. Tõus oli märgatav – lausa 12 koha võrra!
Nauditavad närviminekud
Nädalat pärast valimisi, esmaspäeval, 11. märtsil, kogunes Keskerakonna juhatus Toompea lossi. Arutelu Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni ruumis kestis tunde. Ajakirjanikud ootasid kannatlikult ukse taga. Kuid juhatuse koosolek venis ja venis.
Kell 11 alanud arutelust oli möödunud kõvasti üle kolme tunni, kui uksest tormas välja püha viha täis Yana Toom. Sellest olekust võis tulemuse välja lugeda isegi algaja kehakeeleekspert. Toom kiirustas Brüsseli lennukile ja läks otsejoones kaebama ALDE juhi Guy Verhofstadtile, kes kiiresti ka Ratasele kirja kirjutas, paludes (või isegi nõudes) tal EKRE valitsusse kutsumise osas ümber mõelda.
Mõni aeg pärast Yana Toomi astus Toompea lossi Keskerakonna fraktsiooni uksest otse meediaesindajate kaameratesse Jüri Ratas ise, kes luges stoilise rahuga igat sõna rõhutades ette sõnumi, mille peale vasakpoolsed liberaalid rahusteid tormasid haarama: Keskerakond kutsub valitsuskoalitsiooni konsultatsioonidele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ja Isamaa. Koalitsioonidiskussioonid algasid juba järgmisel päeval.
Kõigepealt teatas Raimond Kaljulaid, et ta astub Keskerakonna juhatusest tagasi, peagi käivitas ta kampaania oma parteikaaslaste ülemeelitamiseks, et võimalik koalitsioon ikkagi nurjata. Tänaseks on ta liitunud sotsidega.
Reformierakond üritas oma vastutöös käiku vahetada, õhutades inimesi Ratasele kirju kirjutama, algatades EKRE-vastaseid kampaaniad sotsiaalmeedias. Sotsiaaldemokraatide nüüd juba endine juht Jevgeni Ossinovski aga kutsus rahvast lausa tänavatele. Jätkuvalt andis kõvasti tuld peavooluajakirjandus ning oma osa püüdsid anda ka vasakmarksistlikud kultuuriinimesed, kutsudes üles tegema “seakisa”.
Kõik nad unustasid ära, et Eestis valitseb demokraatia ning valimised on rahvahääletuse tulemus.
Hirmukülvamisega kasvas hüsteeria, millist nähti viimati pronksiöö ajal.
Selles valguses korjati mõistagi üles kõik, mida on EKRE liidrid öelnud või teinud, mida võimendati oma äranägemise järgi. EKRE sai varasemaga võrreldes tublisti rohkem meediakajastust, aga toon oli, mõistagi, negatiivne. Saatejuhid olid ründavad ja tsitaadid ning pealkirjad kallutatud ning kontekstidest välja rebitud.
Koalitsioonilepingu sõlmimisel oli Stenbocki maja ümmarguse lauaga toas vaidlemist kõvasti, igaühel oma lubaduste osas, põhiline, et keegi ei jääks enda valijatele olulistest asjadest ilma. Kõik kolm erakonda pidid tunnistama, et kõikide lubaduste jaoks polegi raha, sest rahandusministeeriumi ametniku analüüsi põhjal oli eelmine valitsus päris kõvasti üle kulutanud.
Viis ministrit ja spiikrikoht
Koalitsiooni suuruselt teine erakond EKRE sai koalitsioonilepinguga viis ministrit, nagu ka ülejäänud valitsuspartnerid. Lisaks ka Riigikogu esimehe tähtsa ametikoha, mis on riigi hierarhias teine positsioon presidendi järel.
Mõni aeg pärast Riigikogu valimisi saatsid valijad EKRE liikme Jaak Madissoni Brüsselisse Euroopa Parlamenti.
Kuna EKRE edu vallandas meeletu meediatormi ja vasakpoolsete hädakisa, ei mahtunud rahvuskonservatiivide osalus valitsuses endiselt ei poliitiliste konkurentide, presidendi ega ka silmnähtavalt kallutatud massimeedia pähe ning ministrid võeti kohe sihikule.
Korduv muster – üksiklasud ministrite pihta
Esimene lask läks Marti Kuusiku pihta, kelle suhtes käitus eriti inetult president Kersti „Sõna on vaba“ Kaljulaid, kes lahkus Kuusiku ametisse nimetamisel demonstratiivselt Riigikogu saalist. Kuna süüdistusi, mida toona esitati, pole senini kohtus käsitletud, pole jõudnud president ka Kuusiku ees vabandada, nagu ta suuresõnaliselt lubas. Nagu Kuusikut kaitsev kogenud vandeadvokaat Külliki Namm ütles, siis selliste süüdistustega, mis nüüd suudeti kokku ajada, pole varem prokuratuurist kohtusse mindud.
Ent valitsus tegi oma tööd vankumatult edasi, EKRE leidis uue ministri oma parlamendisaadikute seast Kert Kingo näol, kes haaras juristina kohe härjal sarvist ning hakkas tegelema e-valimiste uurimisega. Paraku oli see vastastele liiga hell teema ning uus kuul läks järjekordse sihtmärgi suunas teele. Oktoobri lõpuks saadi Kingost jagu, kuid sellega agoonia veel ei lõppenud. Muster kordus Mart Järviku peal. Opositsioon ja meedia jätkavad kõigi ministrite kangutamist.
Jõuetud umbusaldamised
Sügiseks jõudis opositsioon Reformierakonna eestvedamisel korraldada kolm umbusaldamist, kuid tulistati paukpadrunitega.
Ükski ennustus valituse peatsest kukkumisest ei pidanud paika ning ehkki see kõik segas teatud määral valituse igapäevatööd, võis EKRE näidata ka oma esimesi töövõite. Näiteks rahandusminister Martin Helme eestvedamisel langetatud alkoholiaktsiis hakkas juba augustis riigikassat täitma, lõpetas Läti viinaralli ja tõi soomlased tagasi.
Samuti hakati jõuliselt tegelema rahapesu väljaselgitamisega, piiride väljaehitamisega, neljarealiste maanteede plaani väljatöötamisega jne jne. Rahandusminister Martin Helme sai oma töökuse ja tarmukuse eest kohati isegi vastastelt kiita, sest ainult pime sai sellest kõigest mööda vaadata.
Paraku tõmbas üle maailma levinud koroonakriis paljudele plaanidele pidurit. Kuid ka praeguses kriisis on EKRE ministrid kriisikomisjonis näidanud jõulist ja tarmukat tegutsemist. Aasta kokkuvõtteid tehes paigutati Mart ja Martin Helme Eesti mõjukamate tegelaste tippu. Nende tegemisi on sunnitud tunnustama isegi vaenulik vasakpoolne meedia.
EKRE on olnud mitu aastat ainus erakond, kes on oma liikmeskonda kasvatanud. Isegi EKRE-t südamest vihkav Delfi tööline Vilja Kiisler oli sunnitud tunnistama, et eelmine aasta oli suuresti EKRE esiletõusu ja nende mõjuvõimu kasvamise aasta ning tegelikult näitab parempoolse jõu kerkimine ka mujal maailmas toimuvaid tendentse ja rahulolematust senisega.
UU