Aastalõpp koos Mart Helmega: EKRE suur võit on hümni ühislaulmine üle Eesti

Portaal Uued Uudised tegi aastalõpuintervjuu Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liidri Mart Helmega, et vaadata korraks tagasi möödunud aastasse ja heita pilk tulevikku.

Milline oli lõppev aasta Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale? Miliised olid paremad ja millised kehvemad momendid? 

Aasta oli täis võitlusi, aga tulemuslik. Tõime avalikkuse ette terve hulga probleeme, mis muidu oleks vaiba alla pühitud või vasakliberaalse propaganda poolt pahupidi pööratud. Olgu näiteks kasvõi aasta algul aset leidnud hümniväitlus. Me saavutasime, et Eesti Vabariigi hümn fikseeriti seadusena, küll mitte eraldi, vaid lipuseaduses, aga siiski. Veel olulisem on aga, et tänavu korraldatakse aastavahetusel kõikjal üle  Eesti rahva osalusel hümni laulmised. See on just see, mida me soovisime!

Muud teemad: jätkame oma vastuseisu homopropagandale ja perekonna liberaalsele redefineerimisele. Jätkame rahva mobiliseerimist piirideta Eesti vastu, s.t. massimmigratsioonile nii idast kui mujalt uste avamise vastu. Käesoleval aastal saavutasime ka selle, et eesti inimesed on hakanud endale teadvustama, et meie suveräänsus on suuresti ära kingitud ning et meie riiki ei juhita nende põhimõtete kohaselt, mis on kirjas meie põhiseaduses. Kõik see on toonud meile rahva hulgas toetust aina juurde, aga me mõistame, et võitlus selle eest, et Eesti jääks Eestiks nagu me seda tunneme, on alles algamas.

Mõned analüütikud on öelnud, et järgmine aasta tuleb rahvusriikidele surmaheitluse aasta. Kas Teie arvates on see aeg tõelisele Euroopale saabunud? Kuidas hinnata laiemalt rahvuskonservatiivse mõtte elujõudu 2019. aasta künnisel?

Rahvas ei ärka mitte üksnes Eestis. Ka vanas Euroopas saavad inimesed aru, et neid on lollitatud ja nad ei taha sellega kauem nõustuda. Heaoluriigi kriis on kindlasti omalt poolt äratajaks, nagu näeme praegu Prantsusmaal. Aga kõige suurem ärataja on kindlasti rändekriis, mis pole kaugeltki lõppenud ja mis viib varem või hiljem Euroopas veriste sündmusteni, mida võime nimetada ka mauride teiseks väljaajamiseks.

Ees seisavad kahed olulised valimised – Riigikogusse ja Euroopa Parlamenti. Millist tulemust ennustate EKRE-le ja Euroopa mastaabis konservatiividele? Kas valitsuspartei koht Eestis on EKRE-le püütav ja kas Euroopa Komisjon võiks saada konservatiivide ülekaaluga?

Mõlemate valimiste eel näeme, kuidas senine poliitiline eliit on oma positsioonide kaotuse kartuses paanikas. Eesti valimistel väljendub see hüsteerilises kisas, et keegi pole nõus meie erakonnaga koos valitsust tegema. Me ei lase ennast sellest heidutada, sest erinevalt meist on kõik ülejäänud – kui sotsid ehk välja arvata – täiesti põhimõttelagedad.

Valimiste järel võib vabalt tekkida olukord, kus me sisuliselt dikteerime ülejäänutele oma tingimused, sest vastasel korral ootab Eestit samasugune olukord nagu näeme praegu Rootsis või Lätis ehk valitsust ei suudeta lihtsalt moodustada.

Euroopa tasandil kardetakse, et rahvuslased ja euroskeptikud omandava europarlamendis sedavõrd suure kaalu, et see instrument libiseb globalistidel käest. Võimalusel anname sellesse muidugi oma panuse.

Kui räigeks võib kujuneda mõlemate valimiste eelne kampaania? Kas vasakliberaalne maailm ja süvariigid on valmis kõigeks, ka võltsimisteks ja räpasteks trikkideks?

Valimiskampaania on juba räigeks muutunud. Meenutame vaid sotside ja Eesti 200 provokatsioone rändevastastel miitingutel. Aga lisa on kindlasti tulemas. Meid valatakse üle süüdistustega, nagu esindaksime Putinit, meie isiklikku usaldusväärsust püütakse kahjustada igasuguste nn. faktikontrollidega, meiega ei räägita intervjuudes mitte tervishoiust, majandusest jne., vaid meid rünnatakse, süüdistatakse,  provotseeritakse, püütakse naeruvääristada ja valetajateks tembeldada.

Ja muidugi püütakse meid ka lihtsalt kõrvale jätta ning maha vaikida, kuigi see muutub üha raskemaks. Me juba näeme ja saame veel rohkem näha kõikvõimalikke infooperatsioone, kus kasutatakse ära kõige tühisemadki ja sageli välja mõeldud või meelevaldselt meile külge kleebitud juhtumid  (meenutame taas väidet, nagu oleksid meie liikmed kellegi välismaalase koera kividega loopinud). Vahetult enne valimisi võib oodata mingeid välja mõeldud ahistamisskandaale.

Seda kõike on juba kolm aastat tehtud Donald Trumpi, Victor Orbani ja teiste rahvuslaste vastu, ega nad midagi originaalset ka meie puhul välja mõtlema ei hakka, lasevad ikka sellesama repertuaari kohaselt.

EKRE toetus on aastaga kõvasti kasvanud. Milline aga on tervikuna kogu rahva ärkamistase? Kas suurem osa eesti rahvas on tuleviku pärast mures ja kui paljud on võitlusesse lülitunud? Kas see protsent rahvast kasvab? Või on tuntav ükskõiksus ja võimupoliitika heakskiitmine?

Ma olen optimist. Kuigi alati jääb mingi hulk põhimõttelisi vasakpoolseid ja globaliste, samuti nagu mingi hulk inimesi, keda huvitab vaid tasuta asjade saamine või ei huvita üldse miski, tunnetan ma selgelt, et eesti rahva mure oma tuleviku ja püsimajäämise pärast kasvab, ja kasvab kiiresti. Ning et ainsa alternatiivina junkerite, merkelite ja macronide vihmavarjuhoidjatele näevad inimesed EKRE-t. Ühelt poolt see rõõmustab, teisalt seab meile uskumatult suure vastutuse mitte rahvast järjekordselt petta, vaid tõepoolest teha seda, mida me lubame.

Muide, kartell sellepärast meid kardabki, et selle juhid koos süvariigiga on juba läbi hammustanud, et me tõepoolest hakkame valitsuses tegema seda, mida lubame, mitte ei mugandu ega soinistu.

Mida ütleksite Eesti inimestele, kes on poliitikast tüdinenud ega usu enam olukorra paranemisse?

Ma ütleksin inimestele: aga mida teil meid toetades kaotada on? Lev Gumiljov on oma teoses “Etnogenees ja Maa biosfäär” välja toonud, et rahvad on edukad, kui nad saavutavad teatud passionaarsuse (võime seda mõista kui enda eest seismise julguse ja otsustavuse) taseme. Passionaarsus eeldab rahva eest seismisele pühendunud juhte, tuumikut. Aga see tuumik võib edu saavutada üksnes juhul, kui rahva kriitiline mass nende püüdlusi mõistab ja toetab.

See kehtib praegu ka Eestis. EKRE on see passionääride tuumik, aga me ei suuda paradigmat muuta, kui meil ei õnnestu ühiskonda kaasa tõmmata. Hetkel näib mulle et meil on see õnnestumas ja see seletab ka seda raevu, millega kogu kartell kõigi oma instrumentidega meie vastu võitleb.

EKRE on populaarne eestlaste, meeste, ettevõtjate ja poliitiliselt aktiivsete inimeste seas, aga ka maakonnakeskustes, ning viimaste küsitluste järgi on tõus toimunud ka noorte seas. Milline oleks Teie sõnum nii neile kui ka naistele ja pensionäridele?

Naised ootavad elult (ka poliitikutelt) eelkõige turvatunnet. Kuna me oleme praegu otsekui lahingus, siis on ilmselt palju naisi, kes meie võitluslikkust pelgavad. Tegelikult võitleme me ju turvalise, sotsiaalselt ja õiguslikult õiglase Eesti eest. Eesti eest, kus pole vaja karta islami terroriste ja kus pole vaja igal sammul kaitsesse tõmbuda ka slaavi masside eest.

Kõige kiiremini saavutame selle turvalisuse, kui naised ei kõhkle, vaid asuvad meid toetama ja ei usu kõiki neid pahatahtlikke jutte, nagu oleks naised meie jaoks vaid laste sünnitamise masinad või köögiorjad. Kõigil kõhklejatel soovitan lugeda meie programmi, eriti neid osi, mis räägivad lastetoetustest, maksuerisustest lastega peredele ja eluasememurede lahendamisest noortele peredele.

Te olete raadiosaates öelnud, et kui Te sellist rahvuskonservatiivset, sageli kõigile vastanduvat poliitikat ei teeks, siis teid polekski poliitikas? Mis Teid Eesti poliitikas hoiab? Kui palju on Eesti poliitikamaastikul neid, kes lihtsalt muganduvad?

Jah, ma olen poliitikas missioonist. Murest rahvuse, rahvusriigi pärast. Poliitika tegelikult ei huvita mind, vähemalt mitte sel määral, et ma tahaksin iga hinna eest olla poliitik. Mind ei huvita positsioon, tiitlid, tähelepanu keskmes olemine. Mind ei huvita ka poliitiku palk. Ma teeniksin hea meelega oma sissetulekuid teisiti, nagu enamuse oma elust ka teinud olen. Kahjuks näen, et enamus poliitikas olevatest inimestest seal pigem just palga ja boonuste pärast ongi. Ja neid inimesi juhivadki nn. tagatoad või on nad süvariigi poolt instrumentaliseeritud marionetid. Siit ka kõik see halb, mis inimesed poliitika ja poliitikute puhul tigedaks teeb.

Millises seisus on praegu Eesti kartellipoliitika?

Eesti kartellipoliitika on praegu kinni kiilunud. Pikalt võimul olnud Reformierakond vabaerakonnastub järjest, sest neil pole ei veenvat juhti ega kandvat sõnumit, Isamaa püsib veel vaid inertsist, sotsid on oma rahvusriikluse vaenuga endale mõlemasse jalga tulistanud ja Keskerakond õitseb vaid tänu Talinna ja riigi ressursside populistlikule  kuritarvitamisele. Ka see paljastub ühel hetkel, sest kriminaalkorras karistatud Keskerakond (mis peaks seaduste järgimise korral olema likvideeritud) on ka Jüri Ratase juhtimisel näidanud, et nad lihtsalt ei oska teisiti kui sulitempe edasi teha.

Süvariik muidugi mõistab seda alanud ja süvenevat kriisi ning püüab seetõttu valijaskonda peibutada uute projektidega, antud juhul siis Eesti 200 nimelise vasakliberaalse petukaubaga. Aga isegi juhul, kui nad riigikokku pääsevad, ootab neid tõenäoliselt ees Vabaerakonna saatus. Eks Vabaerakondki loodi ju eelmiste valimiste eel vaid selleks, et meie riigikokku pääsemist takistada. Eesti 200 peab meie häältesaaki lihtsalt mõne protsendi võrra vähendama ja ühtlasi võimaldama valitsuse moodustamist nii, et meie kõrvale jääksime.

Aga kriisis on kartellipoliitika igal juhul ja seda mitte üksnes Eestis.

Millisena näete Eesti majanduse hetkeseisu ja tulevikku? Kuidas anda meie noortele peredele kindlustunnet, et meil sünniks rohkem lapsi? Kuidas anda eakatele võimalus väärikaks vananemiseks?

Eesti majandusel on tulevikku vaid siis, kui me suudame uuesti käivitada oma rahvusliku majanduse, mis ei ole mitte lääne korporatsiooni tooteid ja teenuseid vahendav allhange, vaid mis toodab maailmaturule meie oma tooteid. See on raske, kuid mitte võimatu. Aga see on ühtlasi ka võtmeks, et meil on piisavalt lisaväärtust, mida jagada nendega, kes kannavad edasi põlvkondade järjepidevust või kes on oma panuse andnud ja vajavad nüüd vanaduspõlves ühiskonna hoolt ja abi.

Et seda saavutada, on vaja läbi viia jõhker deregulatsioon, heita kõrvale kõik meie majandust pärssivad ja korporatsioonide huvide läbi surutud eurodirektiivid, luua senisest erinevatel ja paindlikel põhimõtetel toimiv maksusüsteem, mis muu hulgas, viib sisse regionaalsed maksuerisused, aga ka regionaalsed palgakoefitsiendid. On ühtlasi vaja suunata teadusarendusse ja teadussaavutuste majandusse rakendamisse senisest oluliselt suuremaid summasid. On vaja loobuda totrast ideest, nagu oleks Eesti majanduse päästerõngaks odav tööjõud slaavi riikidest.

Ühesõnaga, ma võrdleksin meie olukorda praegu Teise maailmasõja järgse Saksamaa või Jaapaniga, kes saavutasid oma majandusimed tänu sellele, et võtsid sõjaeelse tehnoloogia asemel kasutusele konkurentidest moodsamad tehnoloogiad. Meie majandus on praegu olukorras, kus peaksime ühiskonna vajadusi rahuldava lisaväärtuse tootmiseks tegema sedasama. See pole aga võimalik riigi poolse toetuse ja vastavate poliitiliste otsusteta. Me oleme ilmselt ainus erakond, kes on neid otsuseid valmis tegema.

Abikaasa Moonika on samuti poliitik, Tallinna linnavolikogu liige. Kas kodus püüate poliitikast puhata või, vastupidi, töötate tandemina?

Eks poliitika tungib paratamatult ka koju ja selles mõttes töötame kindlasti tandemina, aga on ikka ka väga palju muud, mis meid seob ja mis poliitika kõrval rõõmu pakub, eelkõige muidugi meie lapsed ja nende tegemised.

Kuidas läheb Teie lastel? Millega nemad tegelevad?

Monikaga on meil kolm last. Vanem poeg Aap on Soomes arst, aga ostis endale hiljuti Tartusse korteri ja kavatseb mingil hetkel tagasi Eestisse tulla. Mark Alexander lõpetab kevadel gümnaasiumi ning plaanib Tartusse õppima minna, Anna Martina õpib alles põhikoolis, aga tegeleb aktiivselt ratsutamisega. Meil on väga ühtehoidev pere ja lapsed ei saa tihtipeale kuidagi aru, kuidas on Eestis ikka veel inimesi, kes ei jaga nende vanemate poliitilisi vaateid.

Kuidas läheb Suure-Lähtru mõisal?

Suure-Lähtru on teine kodu, kus viibime nii palju kui võimalik. Veetsime seal ka jõulud. Maandan ennast Suure-Lähtrus füüsilist tööd tehes ja tööpõld on seal lõpmatu. Ja muidugi on seal vaikust, mida linnas pole. Ka aeg liigub seal teisiti kui Tallinnas. Mõtetest rääkimata.

Kas poliitika kõrvalt jääb praegu aega ka raamatute kirjutamiseks?

Kahjuks ei jää. Sõidud, kohtumised, koosolekud, artiklite kirjutamised, intervjuud jne. võtavad ära nii aja kui mõttejõu. Mul on küll üks pooleliolev jutukogu, peaaegu valmis luulekogu, ja palju poolikuid ideid, mida tahaks kirja panna, aga praegu peavad need kõik ootama. Kaua? Ei oska öelda. Saatus on targem kui meie.

UU