Aat Purje EKRE infopäeval: miks ma liitusin Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga?

Öeldakse, et kes 20-aastaselt ei kummarda sotsialismi, on südametu. Minuga läks teisiti. Süda on mul õiges kohas ja see valutab. Hing on haige. Enam kui kunagi varem minu eluaja jooksul, antakse selleks ka põhjust.

Ma tahan uskuda, et siin saalis on kõigile tuttavavad järgnevad read: “Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu.”

Eelmainituga saaksin ma kokkuvõtvalt vastata küsimusele, miks mina liitusin Konservatiivse Rahvaerakonnaga, kuid siin on midagi enamat. See sama paragrahv nr. 1 räägib meile suveräänsusest ning täna on meil sellega kaunis kehvasti. Ei – kaunist ei ole siin midagi. Must lagi on meie toal ja meie ajal ka.

Head inimesed, selle asemel, et hakata üles loendama ja analüüsima arvukaid juhtumeid, kuidas ülemaailmne globaliseerumine 1,3 miljonilise rahvaarvuga Eestit puudutab või kuidas ta puudutab üheksasadat tuhandet eestlast; kuidas võim võõrandub rahvast; kuidas Eesti metsi hävitatakse; kuidas vastutustunne puudub; kuidas alatute võtetega surutakse maha õigus olla uhke oma rahvuse, keele ja kultuuri üle ja kuidas see kõik mida ma teile siin praegu räägin, kvalifitseerub uute standardite järgi vihakõne alla – selle asemel tahaksin ma täna hoopis kõnetada täiesti keskmist eestlast, kes päevast päeva peab toime tulema oma argimuredega, kuid kes paratamatult elab tagasihoidlikku elu, milles ka edevuse varjul ei saa kohta olla. See on paratamatult meie ajaloo taak ja ma igati mõistan sellise suhtumise tagamaid, kuid täna, 2018. aastal peame me ühtse rahvana taas ärkama, mitte enam omaette kiruma. Selleks lihtsalt ei ole antud rohkem aega.

Ma mõni aeg tagasi kirjutasin sellest ega väsi kordamast – ma tahan näha, kuidas eestlane teeb omal maal häält. Ma tahan näha, kuidas eestlane ei ehmu ära euro- ega siseriikliku bürokraatia ees. Ma tahan, et eestlane tuleks välja oma moraalselt väikekodanlikust mugavustsoonist ning võtaks seisukoha. Liiga paljusid ei huvita ning liiga vähesed leiavad aega ja tahtmist märgata. Ning selle tõttu kuulub minu jäägitu toetus EKRE-le. Kui see rahvuslik liikumine ei suuda uusi tuuli Eesti poliitikasse tuua, siis ei suuda seda ammugi keegi teine. Tuleb tõdeda, et me oleme seda tegelikult juba teinud. Me oleme kivid veerema pannud. Jääb üle ainult edasi minna ja mitte eales taganeda. Kes sööstab tähtede poole, kes helgema tuleviku suunas.

Kui sina ei tegele poliitikaga, tegeleb poliitika sinuga. Kulunud väide, kuid igati asjakohane seletamaks, miks meid siia Rahvusraamatukogu saali täna nii palju kogunenud on. Ühendagem jõud!