31.03.2021
Aat Purje
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna Pirita osakonna liige Aat Purje kirjutab, et üha tihenevate rahvusüleste protsesside ja globaliseerumise tulemusena ei ole ükski ühiskond enam isoleeritud kogum kohalikest traditsioonidest, tavadest ja normidest. See võimaldab võõrastel konfliktidel kanda kinnitada kõikjal.
Näiteks rõhujate ja rõhutute mentaliteet võib üle kanduda ka võrdlemisi harmoonilisse ja kokkuhoidvasse keskkonda. Sedasi tekivad sunnitud debatid õigustest ja nende puudumisest, vabadustest ja nende ulatusest. Sellised tuumikkonfliktid ja ühiskonda lõhestavad teemapüstitused ei ole enam võõrad ka meile, kes me arutame „abieluvõrdsuse“ ja vihakõne teemadel.
Kõige raputavamaks ja pikkadeks aastateks Eesti üldsust saatma jäävaks väärtuskonfliktiks saab on teatud poliitiliste jõudude katsed kriminaliseeerida vihakõne. See on võrreldav 2014. aastal vastu võetud kooseluseadusega, mis oli sillutatud ühiskonda liitvate loosungitega, kuid vallandas enneolematu juriidilise segaduse ja avalikkuse enamuse pahameele. Kui seni on ühiskond saanud ilma tsensuurita avameelselt rääkida nii eelmainitud kooseluseaduse kui ka teistel sotsiaalselt tundlikel teemal, siis vihakõne kriminaliseerimisega mängureeglid muutuvad.
Sõnavabaduse tähtsustamine ei ole eestlasele võõras ega kauge, vaid pikkade okupatsiooniaastate käigus hindamatuks kujunenud väärtus. Sõna- ja väljendusvabadus on kõikide teiste vabaduste teostamise ja demokraatliku korra eeldus. Niisamuti oli hirmust vabaks pääsenud sõna ja meelsus meie omariikluse taastamise eeldus. Oleme harjunud pidama sõnavabadust meie iseseisvuse ja arengu elementaarseks osaks – aga kas ta ikka on seda kõigi jaoks?
Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus on väljendanud tahet rakendada Eestis Euroopa Liidu nõukogu 2008. aasta otsust võidelda rassismi ja ksenofoobia ilmingutega läbi kriminaalõiguse vahendite. EL-i direktiiv näeb ette, et viha õhutamise eest saab määrata minimaalselt kuni aastase vanglakaristuse. Reformierakonna 2020. aasta oktoobris Riigikogule esitatud eelnõu, mis eelmise koalitsiooni häältega tagasi lükati, nägi isikut solvava sõnavõtu eest ette kuni kolmeaastast vangistust.
Miks on sellist seadust on vaja? Kas sõna on Eestis tõesti nii vaba, et seda rõhutute kaitseks piirama hakata? Ei, Eestis ei ole vihakõnega probleemi, millega juba olemasolev seadusandlus toime ei tuleks. Tänane karistusseadustik näeb ette vaenu õhutamise eest nii rahalist karistust kui ka vangistust, kui tegemist on piisavalt tõsise kuriteoga, kus ohvrile langeb reaalne oht.
Tegemist on igati mõistliku sättega, kuna ei koorma süsteemi tühistamiskultuurist kantud kaebuste ja lõputute menetlustoimingutega. Probleemi puudumist tõestab ka asjaolu, et karistusseadustiku § 151 (vaenu õhutamine) alusel pole kuritegusid juba mitu aastat registreeritud. Niisamuti sätestab Eesti Vabariigi põhiseadus, et kõik on seaduse ees võrdsed ja kedagi ei tohi diskrimineerida.
Niisiis ei ole ametisoleva valitsuskoalitsiooni vihakõne algatus midagi, mis tõstatub siseriiklikust probleemist ja kasvab välja vajaduspõhiseks lahenduseks. Tegemist on võõra konfliktiga. Tegemist on välismaailma väära peegelduse kohaldamisega kohalikes oludes.
Seejuures on huvitav, et isegi Ühendriikides on vihakuritegu pigem kunstlikult tekitatud probleem. 2021. aasta jaanuarikuus USA kongressile esitatud riikliku kaubandusministeeriumi telekommunikatsiooni ja informatsiooni büroo (NTIA) raport kinnitab muuhulgas, et tõendid ei näita, et viimase kümnendi jooksul, mil suurenes märgatavalt elektrooniliste kommunikatsioonivahendite, eriti interneti ja mobiilsidevahendite, samuti sotsiaalmeedia kasutamine, oleks toimunud USA-s märgatav vihakuritegude juhtumite arvu kasv.
Eesti avalik ruum on alati eeldanud viisakat ja lugupidavat käitumist. Mitte kunagi ei ole tolereeritud verbaalset vägivalda. Seda kinnitab näiteks Mikk Pärnitsa juhtum, kus ta oma ründavate ja alandavate sõnavõttude tõttu langes suure avalikkuse pahameeletormi alla. Meil on alati kellegi avalikus ruumis solvamise ja alandamise tagajärjeks olnud ühiskonna kollektiivne hukkamõist ning seeläbi vastutuse kandmine oma sõnade eest. Sõnavabadusega on alati kaasnenud vastutus. Ühiskonna hukkamõistev reaktsioon on pikas plaanis oluliselt tõhusam meede räuskaja sotsiaalsel isoleerimisel, kui tema reaalne vangistamine või trahv, mis üksnes kultiveerib viha.
Sõnavabaduse piiramine ei tohi leida aset mistahes „õilsate kavatuste“ varjus. Esteetika ja poliitilise filosoofiaga tegelenud Inglise filosoof ja publitsist Roger Scruton on öelnud, et „sõnavabadus pole meie ümber suurenevate pingete põhjus vaid ainus võimalik nimetatud murede lahendus“. USA ekspresidendile Barack Obamale kuuluvad sõnad, et „võimsaim relv vihakõne vastu ei ole mitte repressioonid, vaid rohkem rääkimist“. Täpselt nii tulekski toimida vihakõne maandamisel ühiskonnas.
Vihakõneseaduse kriminaliseerimisest avarduvad ohud on tühistamiskultuuri võimendudes väga ohtlikud demokraatlikule korrale. Palju on neid, kes julgeks ühe- kuni kolmeaastase vanglakaristuse ähvardusel kirglikult kaitsta oma tõekspidamisi rahvusriikluse, immigratsiooni, traditsioonilise perekonna teemadel?
Euroopa viimaste aastate praktikast saab tuua mitmeid näiteid, kus mõjukad poliitikuid on vähemusgruppide kritiseerimise eest pidanud läbima poliitiliselt motiveeritud protsesse. Näiteks oli Soome parlamendi liige Päivi Räsänen politseiuurimise all, kuna kritiseeris riigikiriku partnerlust seksuaalvähemuste paraadiga „Helsinki Pride“.
Teiste hulgas on Prantsusmaa ja Hollandi parempoolsed poliitikud Marine Le Pen ja Geert Wilders saanud mitmete krimisaalsüüdistuste osaliseks seoses immigratsioonivastaste sõnavõttude ja sotsiaalmeedia postitustega. Eeltoodud isikute sõnavõttude maneeri eetilisuses võib kahelda, kuid kindlasti ei ole tegemist kriminaalkuritegudega, mis põhjendaksid sõna- ja väljendusvabaduse piiramist.
Reformierakonna algatus saab kasulik olla ainult võimumehhanisme kontrollivatele eliidile. Ükski demokraatlik ja oma kodanikele võrdseid võimalusi tagav riik ei saa lubada, et veendumuste paljususes ei võidutse parem argumentatsioonioskus ja seeläbi sündinud tõde, vaid tsensuuri läbinud poliitkorrektne sõna, mis allub valitsevale ideoloogiale ja sobitub seadusraamistikku.
Vihakõne kriminaliseerimise mõju ulatub kaugesse tulevikku ja määrab muu hulgas ära selle, millist meelsust hakkavad kandma järeltulevad põlved. See määrab kogu avaliku suhtluse edaspidise fooni ja muudab kodanike väljavaateid avaldada arvamust, kaasa teha poliitikas ja esile kutsuda ühiskondlikke muutusi.
Vihakõneseadust kriminaliseerim asudes peaks parlament küsima, kui väga me hindame enda olemasolevaid vabadusi täna ja kuidas me näeme ennast koos nendega ajas muutumas. See otsus ei luba eksida, sest tsensuur hävitab tükk tüki haaval meie iseolemist. Sõnavabadus on inimõigus, millega olenemata kitsastest ideoloogilistest erimeelsustest ei mängita. Võrdne võimalus kaasa rääkida peab säilima kõigil kodanikel.
Aat Purje
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna Pirita osakonna liige