10.02.2018
IMG_9416-2Aat
Aasta tagasi, olles ise abiturient, pidasin ma vabariigi aastapäeva pidustuste raames kõne enda kodukoha koolis, kus võtsin vastutuse kõneleda Eesti eest.
Justnimelt vastutuse, kuna tajun, et solvumiste ja pseudoprobleemide ajastul on igasuguse vaba mõtte avaldamise üks kohustuslik aspekt see, et näituseks peab väljapanekul olema keegi, kellel koheselt kõrist haarata kui tekib oht näiteks mõne moodsal ajal ilminguid näitava vähemusgrupi solvamiseks. Seda isegi juhul kui tegu on kõigi meie ühise rahvuspühaga, mis ideaalis peaks iga eestlase jaoks olema püha. Vaieldamatult leian, et privileeg on kõneleda Eesti eest ja eriline staatus on olla eestlane. See on staatus, mis omistatud väga vähestele. Leian, et need asjaolud muudavad ka vastutuse kaalukausid raskemaks.
Omamoodi irooniline on jälgida hetkel ühiskonnas paralleelina kulgevat tendentsi, kus vastutuse võtmine pole mitte kuidagi kombeks. Minu pilgu läbi etendab seda rolli meie praegune ametis olev valitsus. Siinkohal on hinge kriipivalt raske kasutada sõna “meie”, kuna tunnen, et mind ei ühenda selle koosseisuga mitte ükski põhimõte, arusaam ega ettevõtmine. Tajun, et kogu rahvas karjub, aga ühtäkki karjume me kõik koos tühjusesse. Seda näiteks Rail Balticu osas, kus rahvas on tagajalgadele aetud ning mässu veerel, kuid nagu rongile kohane, siis täiskäik ja hoog on sees ning algab projekteerimine ja maade võõrandamine.
Samuti ei pea olema majandusteadlane, et mõista ilmselget – Eesti maksusüsteem on kümme korda seedekulglast läbi lastud, selle saba ja sarved on omavahel kokku seotud, vasakpoolsed on seal peal mõnuga trampinud ning tulemuseks on sotsialistlik maksusüsteem, kus toimub raha tõstmine ühest taskust teise. Küllaltki noore ea tõttu ei võta ma endale õigust kasutada seda kuulsat ja tihtipeale küllaltki lakooniliselt kasutatavat küsimust, mis ennast ikka ajast-aega ilmutab – “Kas me sellist Eestit tahtsimegi?”, vaid tõden enesekindlalt, et see ei ole see kingitus, mida mina oleks Eestile sajandaks sünnipäevaks teinud.
Vägisi tungivad siinkohal mõttesse read Lydia Koidula sulest:
“Ja tihti siiski leian
Su silmis pisaraid!
Mu Eestimaa, oh looda,
Küll ajad muutuvad!
Meil tulevased tunnid
Veel toovad kinnitust.
Käi kindlalt! Nõua õigust!
Aeg annab arutust.”
Tulles tagasi algusesse ja eelmainitud kõne juurde, mis tol korral oli küll pühendatud vabariigi 99. aastapäevale, siis pean tõdema, et olen nii seal must valgel kui ka märkamatult terve järgneva aasta jooksul otsinud mingisugust ebamäärast “õiget ja tõelist Eesti asja”.
Ma olen veendunud, et väikesele rahvusele tuleb kasuks kui ta saab ennast identifitseerida läbi mingisuguste kindlate rahvuslike ilmingute. Nendeks rahvuslikeks ilminguteks saab lugeda näiteks Laulupidu, mis ka sellel suvel pakkus läbi noorte hingematvat soojust ja tõestas, et noored on leidlikud ning nende ette usaldaksin mina mitme penikoorma jagu tükki tühja maad, mida sisse seada ja rajada.
Kindlasti ei saa mitte kunagi nendeks ilminguteks olema rohekad ja sildistavad rändrahnud ega umbmäärased võõrkeelsed tiitlid, mis ajaga kaovad ning teevad meid kultuuriliselt pigem vaesemaks kui rikkamaks.
Niisiis aastal 2018, mil möödub 100 aastat Eesti Vabariigi väljakuulutamisest ning 98 aastat Tartu Rahulepingu sõlmimisest, tahan mina soovida Eestile ja eestlastele eriti palju õigeid ja ehedaid hetki ja käputäis õiget Eesti asja! Seni kuni elavad unistused, seni elab Eesti! Kohtumiseni tõrvikurongkäigul!