Aat Purje: “Kas peaministrit huvitab võim, mitte Eesti käekäik?”

2020. aasta 22. jaanuaril avaldas toona opositsioonis olnud Kaja Kallas oma blogis arvamusartikli «Pensionisüsteemi lõhkumise teerull», kus sõnab, et usaldushääletus näitab, et peaministrit huvitab võim, mitte Eesti käekäik, kirjutab Aat Purje, Pirita linnaosakogu aseesimees (EKRE).

Vaid kaks aastat hiljem on Kaja Kallase enda juhitavast valitsusest saanud enim usaldushääletusi praktiseeriv võimuliit taasiseseisvunud Eestis. Juba esimese valitsemisaasta viiendal kuul seoti peaminister Kaja Kallase ettepanekul Euroopa Liidu taasterahastu eelnõu menetlus riigikogus valitsuse usaldushääletusega, mis ka hääletuse edukalt läbis. Eelnõude usaldusküsimusega sidumine jätkus käesoleval kuul, mil riigikogule esitati 11. mai istungil hääletamiseks neli usaldusküsimusega seotud eelnõu. Usaldushääletused jätkuvad riigikogus 30. mail, mil toimuvad järgmised kaks hääletust kaitseväe korralduse seaduse muutmise eelnõu ning toodete ja teenuste ligipääsetavuse seaduse muutmise eelnõu üle. Mitte kunagi varem ei ole meie seadusandlik süsteem niivõrd mastaapse ja pretsedenditu teerullitaktikaga kokku puutunud. Selline praktika seab kahtluse alla kogu parlamentaarse tegevuse ja seeläbi demokraatliku riigikorra jätkusuutlikkuse.

Eesti Vabariigi põhiseadus võimaldab vabariigi valitsusel survestada riigikogu võtma vastu eelnõusid, mida valitsus peab oma programmi elluviimiseks hädavajalikuks. Eelkõige on seesugune survestamistaktika vajalik, et valitsus saaks mööda minna opositsioonierakondade obstruktsioonist, mis kõige tihedamini tähendab riigikogu tööd takistavate muudatusettepanekute menetlemise vältimist. Obstruktsioon on üks väheseid, kui mitte ainukene võimalus, kuidas opositsioonierakonnad saavad parlamendis sundida valitsust nende seisukohtadega arvestama. Enamasti leiab see aset siis, kui opositsioon ajab valitsuse esitatud eelnõude menetlemise suure hulga muudatusettepanekutega umbe, mille peale on valitsus sunnitud otsima opositsiooniga eelnõu sisus kompromissi ning kui see on leitud, võtab opositsioon oma muudatusettepanekud tagasi ja menetlus saab jätkuda tavapäraselt.

Seejuures on oluline märkida, et ka obstruktsiooni liigne praktiseerimine ja riigikogu töö täielik halvamine pikemaks perioodiks ei mõju demokraatliku esinduskogu toimimisele hästi ja võib äärmuslikel juhtudel välja viia täieliku töö seiskumiseni. Kuid kui obstruktsioon elavdab parlamentaarset debatti ning sunnib poliitikuid üksteisega rohkem arvestama, siis usaldushääletused võimaldavad kuritarvitada valitsuse jõupositsiooni, välistades igasuguse debati.

Usaldushääletusega seonduvad probleemid ilmnevad aga selle praktika liigkasutamisel, nagu näeme seda praegu. Kõige negatiivsema stsenaariumina võime ette kujutada olukorda, kus valitsus seob kõik enda esitatud eelnõud usaldusküsimusega, väldib seejuures mitmeid parlamentaarseid menetlusetappe, kus opositsioonil on õigus kaasa rääkida, ning juhib riiki suveräänina, ilma et tema poliitikatel oleks parlamendilt saadud legitiimsus. Selle tulemusena on riigikogu institutsioon tasalülitatud ja kaotanud oma põhiseadusest tuleneva rolli esindada rahvast.

Nii hull olukord täna siiski veel ei ole, kuid eeltoodud näide iseloomustab ohtu, mida usaldushääletuse liigne praktiseerimine endas kätkeb. Usaldushääletus peab jääma erandlikuks praktikaks ning erandliku praktikana on tal meie seadusloomes ka oma koht.

Kuue Eesti elu suurelt reguleeriva eelnõu parlamentaarsest debatist väljajätmine ühe kalendrikuu jooksul on aga juba ohumärk, mida ei saa jätta tähelepanuta. See on asjaolu, millele peab ühiskond reageerima ning survestama valitsust naasma demokraatlike praktikate juurde. Täidesaatva võimu roll parlamentaarses süsteemis on selgelt määratletud – seadusandlik võim teostab kontrolli täidesaatva võimu üle. Kui eelnõude usaldushääletustega sidumise praktika muutub tavaks, võime Kaja Kallase enda sõnade kohaselt tõdeda, et peaministrit huvitab võim, mitte Eesti käekäik.

Arutelusid riigikogu muutumisest kummitempliks on peetud aastakümneid. On arutletud asjaolu üle, kas riigikogust on saanud üksnes kuulekas valitsuse poliitika heakskiitja või on riigikogus jätkuvalt võimalik ka mõistlik debatt ja edasiviiv koostöö. Usaldushääletuste massiline praktiseerimine aga üksnes kinnistab seda narratiivi, näidates, et poliitikaid on võimalik vormistada ka täielikult parlamendist mööda minnes, kasutades selleks koalitsioonisaadikute enamuse võimu. Kui parlament muutub pelgalt tülikaks formaalsuseks, vajame laiaulatuslikku ühiskondlikku debatti parlamendi tõhususe üle.

Aat Purje, EKRE