28.04.2022
Aat Purje
Eesti suutmatus venelasi edukalt integreerida on riikliku valitsemiskultuuri puudumise küsimus. Taasiseseisvumisaja jooksul on riik koostöös ministeeriumite ja kodanikuühiskonnaga kokku kirjutatud lugematul hulgal lõimumist käsitlevaid arengukavasid ja strateegiaid, mis on avalikkusele edukalt silmapettena mõjunud. Integratsioonikateldes on põletatud lugematul hulgal raha, kuid probleemid on jäänud samas. Selle taustal on suutmatus integratsiooniga tegeleda toitnud aga üksnes valitsevate kartellierakondade erahuvisid.
Keskerakonna kahepalgeline suhtumine integratsiooni tuleneb otseselt nende elektoraadist. Kartuse koole eestikeelsele õppele üle viia tingib asjaolu, et suur osa nende venekeelsest valijaskonnast ei soovi oma lapsi eestikeelsesse kooli panna. Reformierakonna katsed haridussüsteemi täielikult eestikeelsele õppele üle viia on kantud loosungitest, mille kohene realiseerumine ei ole võimalik, kuid mida on nii KOV kui Riigikogu valimiskampaaniates aasta-aastasse tulus hüüda ja siis mõneks ajaks jälle ära unustada. Sellised vastanduvad seisukohad on loonud olukorra, kus päriselt probleemiga tegelemata on võimalik kartellierakondadel populistlikult enda ideoloogiline nägu säilitada.
EKRE on korduvalt väljendanud oma tahet viia haridussüsteem võimalikult kiiresti üle eestikeelsele õppele. Integratsioon algab koolist. Me anname endale aru, milliseid väljakutseid see meile esitab. Meil on puudu eesti keelt valdavatest õpetajatest, vastavatest õppematerjalidest ja metoodikast. Täielikule eestikeelsele õppele üleminek peab toimuma eestikeelses lasteaias, kust on võimalik suunduda eestikeelsesse kooli. Paralleelselt peab riik leidma õpetajad, suunama raha õppematerjalide ja metoodika väljaarendamisse.
Integratsiooniga seotud riiklike ebaõnnestumiste rivis on rahval endal aga ette näidata ka üksikuid helgeid saavutusi. Usun jätkuvalt, et kodumaise räppari Nublu üllitis „für Oksana“ on üks eesti õnnestunumaid integratsiooniprojekte, kes 2019. aastal tajutavalt suurendas venekeelsete noorte huvi eestikeelsete artistide vastu.
Kahe maailma olemasolu on aga ka pärast 30 aastat reaalsus. Näeme seda Ukraina sõja ja läheneva 9. mai kontekstis eriti eredalt. Paralleelmaalilmad on üksteisega niivõrd suures kontrastis, et riigi parlament pidi vajalikuks keelustada vaenusümbolid ja telekomid olid sunnitud loobuma vene telekanalite edastamisest.
15 aasta taguse Pronksiöö rünnakuga võrreldes ei ole suuri muudatusi toimunud, viies kolonn on jätkuvalt aktiveeritav ja me kardame kindlate kuupäevade lähenedes jätkuvalt provokatsioone. Kindlasti ei üldistaks ma seda silti tervele venekeelsele elanikkonnale, kuid julgeolekuasutused on kinnitanud, et jälgimist väärivaid provokaatoreid tegutseb jätkuvalt.
Meie ühiselt selge seisukoht peab olema, et Venemaa sissetungi Ukrainasse õigustavatel inimestel ei saa olla meie vabadust ja inimelu austavas ühiskonnas kohta. Sõda ongi mustvalge – kas te olete meiega või meie vastu. Eesti rahvusriigile mittelojaalsete isikute fakti ette panemine on hind, mida me peame maksma aastakümneid viljeletud omakasupüüdliku näitemängu eest, mida siinmail nimetatakse integratsiooniks.
Aat Purje, EKRE