07.01.2021
Laulatus
“Rahvuskonservatiivset (EKRE, Isamaa) ja tavakonservatiivset (Keskerakond) ning teisalt vasakliberaalset globalistlikku ideoloogiat esindavad Eesti poliitilised jõud on abielureferendumi osas põhimõttelisel kokkupõrkekursil.
Praeguses vasakliberaalse neomarksistliku maailmamuutmise ebastabiilses, elu muutvalt labiilses olukorras on riikidel tekkinud objektiivne vajadus kõik alustpaneva tähtsusega seadused kirjutada põhiseadusse või kinnitada rahvatahtega. Just täpselt nii see on ka Eestis ja mitte kuidagi teisiti.
Vastavalt ei ole abielureferendum mõttetu, vaid on objektiivselt möödapääsmatu. See on kogu rahvast läbiva elukorralduse, riiklikult kaitstava abielu ja perekonna käsitlemise küsimus. Seda saabki teha ainult rahvalt küsides.
Räägime maailmategelikkusest. Kuna EL-s ja läänemaailmas laiemalt on juba alates 20. sajandi lõpust olukord, kus ükski riik ei saa oma otsust abieluküsimuses tegemata jätta seoses kolossaalse LGBT-ideoloogia survega homoabielu kehtestamiseks, siis nad teevadki de facto oma riikides neid riikliku abieluinstitutsiooni korralduse otsuseid.
Seni polnud probleemi, sest ÜRO inimõiguste deklaratsiooni artiklis 16 on kirjas: “Täisealistel meestel ja naistel on igasuguste kitsendusteta rassi, rahvuse või usu põhjal õigus abielluda ja luua perekond.”
Abiellumine on nii maailma kui iga riigi silmis olnud perekonna loomise akt ja põhiseaduslikult kaitstav perekond on olnud vanemate, ema ja isa ning laste ühendus rahva kasvamiseks ja kestmiseks. Riik kaitseb indiviidi inimõiguste kaitsmise kõrval ainsa kollektiivina selliselt mõistetud perekonda. Vabas demokraatlikus riigis pole ka ilmselgelt mingit vajadust teisi inimestevahelisi suhteid (sealhulgas armastussuhteid) põhiseaduslikult reguleerida.
Oleme ajajärgus, kus see kõik on lükatud määramatusse vabalibisemisse, rahvusvaheliselt vastuvõetud dokumendid ja ka ÜRO inimõiguste deklaratsioon enam ei kehti, nad on vaikivalt muudetud – see on neomarksistliku vasakliberalismi pealetung õigustatud, vajadusel vägivaldse marssimisega väidetavale maailmajaloolisele progressile (analoogiliselt Venemaaga 1917, Mao Hiinaga jne).
Oleme ajajärgus, kus Euroopas on õnnestunud räige survega LGBT-abielu peale suruda 15 riigile (kõikjal algas asi homopartnerluse seadustamisega). Esimesena EL riikidest kehtestati homoabielu Hollandis 2001. Prantsusmaal toimusid 2013 homoabielu kehtestamise vastu suurimad rahvameeleavaldused alates Bastille ründamisest, aga nagu mitte kusagil, nii ka siin rahva arvamust ei arvestatud.
Kuid samuti 15 Euroopa riiki ongi otsustanud teha oma põhiseaduses möödapääsmatu muudatuse ja abielu oma põhiseadusse kirjutada ühe mehe ja ühe naise liiduna. Enamasti on need parandused tehtud rahvahääletustega. Neist Euroopa riikidest on 7 EL liikmesriigid. Viimati tehti seda Horvaatias 2013 ja Slovakkias 2014. Leedus tehti seda juba 1992 ja Lätis 2006. Poolas 1997 ja Ungaris 2012. Mis puutub Venemaasse, siis nende 2020 toimunud referendum on abieluküsimuse lahendanud riikide reas viimane, mis ühtlasi välistab, et kõik eelnevad olid “Putini referendumid”, nagu opositsiooniline Reformierakond väidab.
Analoogiliselt tuleb ka meil Eestis riigi ja rahva tahtega peatada neomarksistlik vasakliberalistlik kogu elu vabalibisemisse lükkamine. Meie saame seda teha abielureferendumiga, millega me abielu mõiste fikseeriksime rahva tahtega. See on Eesti Vabariigi ainus reaalne võimalus suur vastasseis lahendada. Ühtlasi välistaks see edasise LGBT-ideoloogilisel survel ikkagi homoabielu kehtestamise. Abielu senise sisu rahva poolt üle kinnitamise korral ei ole perekonnaseadus abielu mõiste küsimuses enam lihtsalt üks seadus, mis on riigikogu lihthäälteenamusega muudetav.
Ülla Vähk