30.07.2021
Agnes Pulk
EKRE Pärnu osakonna liige Agnes Pulk küsib oma Postimehes avaldatud arvamusloos, kas keskendumine ainult koroonale jätab teised surmad tähelepanuta ja kes otsustab, milline surm on lubatud ja milline mitte. Ta lsiab, et usaldagem oma rahvast ja jätkem vaktsineerimine vabatahtlikuks.
„Olen järjest kasvava hämmastusega lugenud meedias raevukaid ja täiesti ebaratsionaalseid sõnavõtte inimeste suhtes, kes erinevatel ja isiklikel põhjusel ei soovi end COVID-19 vastu vaktsineerida lasta. Tundub, et mida rohkem meie Terviseamet oma tegevustes läbi kukub, seda vihasemaks muututakse valitsuse poolt oma kodanike suhtes, kirjutab teenusedisainer ja koolitaja Agnes Pulk (EKRE).
Suur hulk inimesi, kes end veel vaktsineerida ei ole lasknud, tembeldatakse kiiresti vaktsiinivastasteks (kuigi ühest eksperimentaalsest vaktsiinist loobumine ei tähenda, et samad inimesed nt ennast või oma lapsi mingi teise haiguse vastu ei vaktsineeriks), teiste tervise ohustajateks ja potentsiaalseteks teiste tapjateks! Perearst Karmen Joller tuli esile lausa väitega, et COVID-19 vastu võitlemine ei ole ega saagi olla kellegi «isiklik teema» ehk teisisõnu isiklik ja vaba valik. Sellise hüsteeria taustal on kultuuriministri sõnum, et vaktsineerimine peab jääma inimeste vabatahtlikuks otsuseks, nagu sõõm värsket õhku lämmatavalt sumbunud ruumis.
WHO andmetel suri 2020. aastal COVID-19 viiruse tagajärjel maailmas umbes 3 miljonit inimest, samas tapab alkoholi tarvitamine ehk viinakatk igal aastal umbes 3,3 miljonit inimest, kusjuures siia hulka ei ole arvestatud inimesed, kes purjus inimese tegude pärast nagu vägivald, purjus peaga auto juhtimine, laste hooletusse jätmine, tulesurmad jne surma saavad. Abordi läbi tapetakse maailmas aga igal aastal tervelt 40-50 miljonit süütut last. Vaadates seda, kui paaniliselt me püüame iga inimese elu koroonasurma eest kaitsta ja ühiskonda üha enam sundvaktsineerimise poole tõukame, tekib paratamatult küsimus, miks on viiruse puhul inimelu kaitsmine tähtsam kui nt alkoholisurma, sigaretisurma või meditsiiniliselt põhjendamata abordi puhul? Miks ei ole meil sellisel juhul juba ammu purjus olemine, suitsetamine ja lapsi mittesoovivate inimeste seksuaalvahekord (sest 46 protsenti aborti teinutest kasutasid rasestumisvastaseid vahendeid, millest ükski ei anna aga 100-protsendilist garantiid) ära keelatud? Selliselt käituvad inimesed on ju kõik teiste inimeste elule ja tervisele «potentsiaalselt ohtlikud». Suitsetades, end purju juues ja seksuaalvahekorda astudes teeb inimene, Karmen Jollerit parafraseerides, «automaatselt otsuse ka teiste inimeste eest» ning «see üks inimene võib olla põhjus, miks teine lausa sureb». Kuidas võime seda vastutustundliku ühiskonnana rahuliku südamega lihtsalt pealt vaadata? Miks ei ole meil nn viinakatku koldeid ehk baare, ööklubisid ja viinapoode ammu kinni pandud ja inimestele kannatuste põhjustamise eest trahvitud?
Paraku neid küsimusi ei teki. See omakorda tekitab minus uue küsimuse: kes ja mille alusel üldse otsustab, milline surm on lubatud (või abordi puhul lausa riiklikult rahastatud) ja milline lubamatu? Kui inimelu on püha, siis on see püha igal hetkel, igas olukorras ja igaühele. Ja kui see ei ole püha, siis ei ole see püha ühelgi hetkel ega üheski olukorras ega mitte kellelegi. Isegi siis, kui ühel hetkel ise sinna surmaohtu satume.
2020. aastal suri Eestis koroonaviirusesse või koroonaviirusega 201 inimest (tänaseks on koroonaohvreid kokku 1271 inimest), samas kui abordi teel kaotas 2020. aastal elu 3478 kõhubeebit. 3277 juhul katkestati rasedus naise omal soovil ning peaaegu pooltel juhtumitel (48,6 protsenti) oli tegemist korduva raseduse katkestamisega. Vereringeelundite haigustesse suri 2020. aastal Eestis aga 7687 inimest ning pahaloomulistesse kasvajatesse 3636. Need kõik on samuti meie oma inimesed, kellegi emad ja isad, tütred ja pojad, kolleegid ja naabrid – elud, mis jäid veel lõpuni elamata, jutud, mis jäid pooleli, sõnad, mis jäid ütlemata ja teod, mis jäid tegemata.
Isiklikult olen eriti kurb nende pisikeste inimeste pärast, kellele üldse ei antudki võimalust siia maailma sündida, avastada ja armastada, uskuda ja loota, otsida ja leida oma teed, oma kohta, oma kutsumust. 3277 pisikest teadlast, õpetajat, muusikut, ehitajat, puuseppa, müüjat, poliitikut, kaitseväelast, IT-spetsialist, kirjanikku või luuletajat, tulevast ema ja isa, kes kahjuks ei olnud meie ühiskonda oodatud. 3277 juhul ei saanud need rasedaks jäänud naised oma partnerilt ega Eesti ühiskonnalt piisavat tuge – nii praktilist kui moraalset, ega ka piisavat lootust ja turvatunnet, et usaldada oma lapsele kinkida elu – suurim kingitus siin maailmas üldse! Koroonaviiruse kõrval peaks hoopis see olema meie riigi juhtide jaoks ja mitte ainult juhtide, vaid iga inimese jaoks tõeline traagika, seda enam, kui Eesti rahvas on juba pikemat aega «demograafilises vetsupotis» nagu Rein Taagepera seda juba 2005. aastal nii hästi sõnastas. Me laseme sõna otseses mõttes Eesti rahva tuleviku vetsupotist alla. Mis rahvas me selline oleme?
Meie president avaldas empaatiliselt kaastunnet, kui Eestis suri esimene inimene koroonaviirusesse, aga abordi teel hukatud laste kohta ütles ta kalgilt, et see on sisseimporditud probleem: «See ei ole meile oluline olnud ja ärge püüdke seda meile oluliseks teha!» 3277 süütult hukkunud last ei lähe meie naispresidendile korda, aga mis veelgi hullem, ta ei luba, et see ka kellelegi teisele korda läheks! Mis rahvas me küll oleme, et meil sellised juhid on?
Kas me tahame olla rahvas, kes laseb koroonahirmus kirikud kinni panna, kes jätab oma surmaga silmitsi ja hirmunud kodanikud haiglatesse ja hooldekodudesse üksildusse surema, ületama seda piiri maise ja igavese vahel ihuüksinda, ilma lähedase puudutuse või vaimuliku õnnistuseta? Kas me tahame olla rahvas, kes surub alla mõtte- ja sõnavabadust, ajab koertega laiali rahumeelseid meeleavaldusi, kiusab taga, sildistab ja alavääristab ning vallandab inimesi, kes mingil põhjusel ei julge, ei soovi või ei saa end koroona vastu vaktsineerida? Kirjanik ja õpetaja Katrin Johanson on väga tabavalt kirjutanud «Kohustuslikku vaktsineerimist, millest üha enam kõneldakse, lahutab sundabordist või -steriliseerimisest vaid märkamatu vahesein, sest külmalt kalkuleerides koormavad ju lootusetult haiged või väärarenguga inimesed samuti meditsiini- ja sotsiaalsüsteemi.»
Mina ei taha selline rahvas olla! Ja ma olen südamest veendunud, et Eesti rahvas ei ole selline küüniline, kalk ja pimeduses nagu see meedia vahendusel ja sageli tipppoliitikute sõnade vahendusel meile paistab. Eesti rahvas on Jumala arm ja ime! Meie vabadus on suur ime! Meid on nii vähe ja ometi on meil oma keel, oma kultuur, oma rikas ajalugu. Ja meil on kogu potentsiaal, et olla suurem nii rahvaarvult kui oma vaimult! Kasutame seda potentsiaali, arendame seda, anname sellele võimaluse! Innovatsioon ning suurimad teadusavastused on alati sündinud seal, kus inimestel on julgust ja südikust vabalt mõelda, uurida, ise avastada ja olemasolevaid teadmisi või avalikkuses valitsevaid mõttemalle ka kahtluse alla seada. Meil ei oleks täna näiteks lennukeid ja ammugi mitte rakette, kui ei oleks olnud esimesi nn külahulle, kastist väljas mõtlevaid inimesi, kes uskusid, et inimene saab ka lennata. Ärme suru seda Eesti rahva ise mõtlemise ja ise otsustamise julgust ja soovi maha! Rohkem usaldust oma rahva vastu! Meie rahvas ei ole rumal. Me oleme läbi sajandite, sõdade ja pandeemiate kiuste siin pisikesel maalapil püsima jäänud ja jääme ka edaspidi, kui hoiame oma pilgu kainena, mõtted vabana ning südame ja pühakojad avatuna!