29.05.2023
AGNES PULK
Küsimus ei ole selles, nagu ei oleks geid ja lesbid võimekad vanemad. Inimese seksuaalne orientatsioon ei pruugi mõjutada tema võimet olla vastutustundlik ja hooliv, lapse huvisid esikohale seadev lapsevanem. Lesbi võib olla erakordne ja pühendunud ema, ta lihtsalt ei saa olla isa. Gei võib olla fantastiline ja inspireeriv isa; aga ta ei saa olla ema. Lapsed nõuavad, vajavad ja soovivad mõlemat.
On ka selge, et lapsed, kellel mingil põhjusel ei ole bioloogilist ema või isa, ei pea tingimata hukka minema. Ja mitte igale lapsele, kes kasvab koos oma abielus olevate bioloogiliste vanematega, ei ole tagatud optimaalne areng. Kuid statistiliselt on neil lastel, keda kasvatavad abielus olevad bioloogiline ema ja isa, parem kehaline, aga ka parem emotsionaalne ja vaimne tervis kui lastel, kes on kasvanud mitteabielus olevate vanematega või ilma ühe bioloogilise vanemata (üksikvanem, samasooline pere vms).
Tuginedes aastakümneid kestnud abielu- ja perekonna- teemalistele uurimistöödele, on valdav enamus sotsiolooge üksmeelel, et vanema sool on laste arengule ja heaolule oluline mõju. Mehed ja naised täiendavad teineteist vanemana ning ühe sugupoole puudumine vanemana tõstab koheselt lapse emotsionaalsete probleemide riski (eriti isade puudumisel ilmnevad laste puhul peaaegu etteaimatavad mustrid, eriti tüdrukute varases seksuaalkäitumises ja poiste seadusega pahuksis olemine).
Samuti on lastele oluline stabiilne perekonnaelu. Lapsed kannatavad trauma ja selle negatiivsete tagajärgede all, kui kaotavad ühe või mõlemad vanemad lahutuse, hülgamise, surma või kolmandast osapoolest paljunemise tõttu (munarakudoonorlus, surrogaatemadus). Arvestades, et igas samasooliste vanematega kodus puudub vähemalt üks bioloogiline vanem, kaasneb selle kaotusega lapsele trauma.
Sellest hoolimata kujunes 1990ndate aastate lõpus tekkinud uuringute laines konsensus, et lapsevanemate sooline koosseis perekonnas ei mõjuta laste heaolu, vaimset tervist ega koolis edasijõudmist kuidagi. Paraku on viimastel aastatel tehtud ülevaateartiklites esile toodud, et uuringumetoodika on paljudes nendest uuringutes olnud puudulik ja valim teaduslikus mõttes ebakvaliteetne, nt liiga lühike uuringu kestus, kallutatud valimid (uuringusse on teadlikult kaasatud jõukamad ja hästi toimetulevad paarid), vanemate (enese) aruandlus versus tegelikud laste tulemused.
See, et paljud uuringud samasooliste vanemate mõjust nende laste heaolule on läbi viidud puuduliku metoodikaga ja olnud seetõttu valepositiivsete tulemustega (a la «laste seisukohast pole vahet, millises peres nad kasvavad»), ei tule ilmselt üllatusena, arvestades selle teema laetust ja ideologiseeritust. Lisaks on nii väikese populatsiooni (USA 2010. aasta rahvaloenduse andmetel on vaid 0,02 protsenti leibkondadest lastega samasooliste paaride leibkonnad) juhusliku valimi leidmine väga tülikas ning nõuab palju aega, mis muudab uuringud kalliks ja aeganõudvaks (samasooliste vanemate uuringute metoodikate puudused on välja toodud mitmetes värskemates uurigutes).
Kuigi ka värskemad uuringud näitavad üsna erinevaid tulemusi selle kohta, kas samasoolistes peredes kasvanud lapsed on kuidagi halvemas olukorras, on ühes osas teadlased sama meelt – et lahutus, sage elukohavahetus ja muud tegurid, mis tekitavad lapses ebakindlust, on tugev tegur, mis mõjutab nii vaimset tervist kui ka koolis edasjõudmist. Ja nagu näitas mahukas ülevaateartikkel, on samasooliste paaride kooselu on ebastabiilsem kui heterosooliste paaride kooselu.
Dr Sullins, kes analüüsis ülalmainitud kahe uuringu andmeid, järeldas, et samasooliste perede laste emotsionaalsete probleemide suurem risk on vähe või üldse mitte seotud nende perede vanemliku kasvatamise, hoolitsuse või muude suhteliste omadustega. Kuna suurimat kasu lapse heaolule saavad anda ainult lapse mõlemad bioloogilised vanemad üheskoos, siis ei saavuta samasoolised partnerid, ükskõik kui armastavad ja pühendunud nad on, iial sellist heaolu oma lapsele, mida on võimalik pakkuda vastassoost vanematel.
Heteroseksuaalse perekonna eelis laste jaoks ei ole seega mitte selles, et see annab neile paremad vanemad (nt stabiilsemad, majanduslikult jõukamad), vaid et see annab neile oma vanemad. Sellest on Postimehe veergudel hiljuti kirjutanud ka pedagoog ja lasterikka pere ema Mari-Vivian Ellam, kelle mõtteid ja isiklikke tähelepanekuid kinnitab taas üks uuring, mis toob esile lapse vajaduse bioloogilise ema ja isa järele. Uuringu kohaselt on mõlemad bioloogilised vanemad olemas 98 protsendil tuumperedest (bioloogilise ema ja isaga) kasvavatel lastel, vähem kui pooltel lastel, kes kasvavad mis tahes muus pere kategoorias ja mitte ühelgi samasoolistes peredes kasvavatel lastel. Just see on põhimõtteline ja püsiv erinevus, mida ei saa muuta ega tühistada samasooliste paaride eluolu, stabiilsuse, õigusliku staatuse või sotsiaalse aktsepteerimise parandamisega.
Olenemata sellest, kas samasoolised pered saavutavad seadusliku õiguse sõlmida oma suhe abieluna, on ilmselge, et laste seisukohalt on see perevorm tuumperest jätkuvalt põhimõtteliselt erineva, isegi vastandliku mõjuga lapse heaolu bioloogilisele komponendile. Seda tõdemust kinnitab valus, kuid silmiavav lugemine gei-vanematega perekondades üles kasvanud laste hinnangud oma samasooliste vanematega perekonnale ja nende korduvalt väljendatud igatsus oma ema järele.
Just laste heaolu ja vaimset tervist silmas pidades peaks riik looma kõik eeldused, et lapsed saaksid kasvada parimas võimalikus kasvukeskkonnas, milleks uuringute järgi on bioloogiliste heteroseksuaalne perekond, kus vanemad on omavahel abielus. See on ideaal, mida tuleb igati hoida, kaitsta ja soosida. Ja kui lääne ühiskonnad, Eesti kaasa arvatud, on sellest ideaalist hakanud liiga kaugele triivima, siis ei tule loobuda mitte ideaalist, vaid võtta kasutusele meetmed, et taas ideaali poole tagasi triivida.
Kolm aastat tagasi väitis Kaja Kallas, et abielureferendum on provokatsioon, sest abielu institutsioon ei ole Eestis rünnaku all ega vaja seetõttu põhiseaduslikku kaitset. Seetõttu on äärmiselt kahetsusväärne, et täna on ta ise üks abielu institutsiooni ründajatest ja tema valitsus soovib abielu ja perekonna tähenduse ümber defineerida, analüüsimata siiralt ja ausameelselt, milline on antud muudatuste mõju.
Nn abieluvõrdsus, mis muudab radikaalselt senist abielu ja perekonna tähendust, võtab paljudelt lastelt ära õiguse oma emale ja isale, oma bioloogiliste vanematega perekonnale, mis on nende vaimse tervise ja heaolu suurim garantii. Kaja Kallase kolme aasta taguseid sõnu parafraseerides võiks seega öelda, et abieluvõrdsus on provokatsioon, milles ei peaks ükski tark, ettenägelik ja oma lastest hooliv riik osalema.
Need plaanid näitavad, et EKRE jõuline loosung: „Päästame Eesti!“ oli õige. Eesti tõepoolest vajas päästmist. Eesti vajab ikka veel päästmist. Eesti lapsed vajavad, et neile jääksid alles nii ema kui isa. Abielu ja perekonna tähenduse radikaalne muutmine võtab paljudelt lastelt selle võimaluse ära.
Agnes Pulk, koolitaja (EKRE)