30.08.2021
Agnes Pulk
Õige pea valitakse Eestile uus president. Kandidaatide puhul räägitakse palju nende kompetentsusest, vähe nende isiksusest ja iseloomust. Ameerika poliitikateadlane ja populaarse raamatu «Presidendi iseloom» («The Presidential Character») autor James David Barber väidab aga, et just presidendi iseloomuomadused määravad tema edu või põrumise selles ametis, kirjutab k9oolitaja Agnes Pulk (EKRE).
2016. aastal viis Delfi Eesti rahva seas läbi presidendi valimistega seotud veebiuuringu, millele vastas 7300 inimest. Vastajad tõid kõige rohkem esile konkreetseid isikuomadusi, mis kandidaadil olema peaksid, ning soovisid Eesti Vabariigi presidendina näha kedagi, kes on «kindla selgroo ja vankumatu moraalitundega, kes oleks eeskujuks oma rahvale nii käitumises, kõnes kui mõtetes. Mees, kes inspireeriks rahvast olema parem ja püüdlema juhiks, kuid ei pelgaks ka ise rasket tööd.» Tollase presidendi Toomas Hendrik Ilvese avalduste poolt haavata saanud inimesed kirjutasid: «President peaks oma rahvast armastama, seda ei olegi nii vähe! Praegune president tunneb vist ainult häbi oma kannatava rahva pärast ja see on häbiväärne iseenesest.»
Ka Tunne Kelam tõi 2001. aastal enne tollaseid presidendivalimisi Postimehes avaldatud artiklis («Milline peaks olema president?», 02.07.01) välja, et Eesti Vabariigi president peaks olema «heade tavade kujundaja, eetiline eeskuju rahvale, Eesti tulevikunägemuse kujundamise eestvedaja, meie rahvusliku arengukontseptsiooni loomise innustaja.» Väheoluline pole ka presidendi roll rahvuslike põhimõtete ning riigi järjepidevuse säilitaja ja kaitsjana, samuti riigi esidiplomaadina.
Tulevane president peaks olema kindlasti abielus, soovitavalt ühe ja sama kaaslasega, ning tal peaksid kindlasti olema lapsed, soovitavalt rohkem kui üks.
President peab olema rahvale moraalseks majakaks, sest ainult sellisel juhul on tema korralekutsuvatel kõnedel ja sõnumitel kaalu.
Eesti pered on katki ja seetõttu peaks tulevane riigipea aitama kaasa üldisele perepoliitika ja perede tugevdamisele Eesti Vabariigis.
Mida tähendab, et president on eetiline eeskuju, heade tavade kujundaja ning rahvuse ja riigi alusväärtuste ning järjepidevuse säilitaja ja kaitsja? Millised on meie riigi alusväärtused, mis vajavad säilimist ja kaitset? Mis tagab meie rahva, keele ja kultuuri kestvuse läbi aja? Minu arvates saab selleks olla vaid perekond kui riigi alusrakuke. Seetõttu on minu jaoks väga oluline, et meie tulevane president seisaks eriliselt ühiskonna aluseks oleva traditsioonilise perekonna eest ning kehastaks ka ise perekondlikke väärtusi: tulevane president peaks olema kindlasti abielus, soovitavalt ühe ja sama kaaslasega, ning tal peaksid kindlasti olema lapsed, soovitavalt rohkem kui üks.
Riigi ülesandeks ei ole kaitsta kõiki perekondi kui institutsioone võrdselt, vaid kõiki inimesi võrdselt. Vaid mehest ja naisest koosnev perekond on elu edasi andva väega. See peaks olema ühiskondlikuks ideaaliks ning erilise kaitse ja toetuse all. Üldse võiks abielupaaridele meie ühiskonnas olla rohkem majanduslikke eeliseid (maksusoodustuste jms näol), sest tugevad perekonnad tähendavad tugevat majandust, tugevat ühiskonda, tugevat riiki. Kui perekond ja abielu on riigi poolt selgelt väärtustatud, siis soovivad ka inimesed oma kooselud registreerida, saada rohkem lapsi. Nii toimis ka meie praegune president Kersti Kaljulaid, kui Euroopa Liidu ametnikuks minnes oma elukaaslasega suhte ametlikuks vormistas, sest nii oli lihtsalt majanduslikult pragmaatilisem.
Traditsiooniline perekond ongi igas mõttes pragmaatiline ning riigi ja rahva arengule pikas perspektiivis igas mõttes kasulik, st ka kasumlik. Kui me vaatame ausalt statistikale otsa, siis näeme, et meie pisike Eesti on väga katki – just perekondade mõttes. Kui laguneb perekond, laguneb lapse vaimne kodu ja turvapaik. Tal on nüüd (heal juhul) isakodu ja emakodu, aga oma kodu enam ei ole. Usun, et paljud noored, kes on üles kasvanud lahutatud peredes, ei soovi seda kogemust tulevikus oma lastele ja suhtuvad perekonna hoidmisesse teadlikumalt. Täna on pereteraapia vähestele kättesaadav ning ootejärjekorrad on pikad, tihti pääsevad sinna alles need inimesed, kelle suhe on juba nii karidel, et lappida ei ole enam midagi. Meil on vaja rohkem ennetavaid meetmeid peresuhete toetamiseks, selleks peab aga perekond olema väärtusena tähelepanu keskpunkti tõstetud. Ja just seda ootan ma meie uuelt presidendilt.
President on Eesti rahva esindaja, seetõttu peab ta kehastama endas eesti rahva parimat osa, parimaid väärtusi, uskumusi ja olemust ning olema ka rahvale moraalseks majakaks, sest ainult sellisel juhul on presidendi korralekutsuvatel kõnedel ja sõnumitel kaalu.
Meie senistest presidentidest on minu jaoks Eesti rahvast kõige paremini esindanud igas olukorras rahulikuks ja väärikaks jäänud ning oma abikaasaga suurepärase ja üksteist täiendava meeskonna moodustanud president Arnold Rüütel. Lennart Meri oli kindlasti karismaatiline, tark ja haritud ning välispoliitiliselt osav, kuid küllap ei näinud rahvas teda moraalse eeskujuna.
President Ilves moodustas samuti suurepärase koosluse oma tollase abikaasa Evelin Ilvesega, kes aitas ühiskonnas tõstatada mitmeid olulisi rahvatervise probleeme ning propageeris edukalt tervislikku toitumist ja rahvasporti. President Ilvese tugevuseks oli kindlasti välispoliitika ja oskus olla Eesti IT-sektorile osavaks müügimeheks. Samas ei tulnud tema tegevus ja ülimalt teravad ning ülbed sõnavõtud kuidagi kasuks Eesti-Vene suhetele. Moraalses mõttes oli tegemist aga kõige nõrgema presidendiga Eesti presidentide seas. Sellise moraaliga inimese tipppoliitikuks tõusmine on, nagu öeldakse, «võimalik vaid Venemaal». Nagu nägime, kahjuks ka Eestis. Kindlasti mitte Ameerikas, kust ta ise pärit on. See, kuidas ta kohtles oma laste emasid ning kui hoolimatult ta nendega käitus, ei lase minul kui naisel teda mitte kunagi näha inimesena, kes nii kõrget ametit nagu Eesti Vabariigi president tõeliselt vääriks. Evelin Ilvese kui kõige teenekama presidendiproua välja teenitud hüvitise oma lätlannast kaasale kantimine on aga karjuv ülekohus, mis teeb tänaseni häbi nii Eesti riigile kui ka meie ametkonnale, kes sellist asja üldse teha lubas.
Kersti Kaljulaid tuli musta hobusena areenile ajal, kui eesti rahvas oli kooseluseaduse ja immigratsiooniteemade poolt lõhestatud. Selle asemel, et rahvast taas kokku traageldama hakata, otsustas ta, et vaid üks pool – liberaalne, ateistlik ja globalistlik – väärib esindamist, ärakuulamist ning lugupidamist. Tema mitmeid ebaõnnestumisi vaadates tuleb tõdeda, et nii nagu ta ametissepühitsemise õnnistusest loobus, nii ei ole jumal seda talle ka vägisi andnud. On teatud ametid, kus protokoll on tähtis ning sinna ei peaks kandideerima inimesed, kes traditsioonidest lugu ei pea. Kersti Kaljulaid tõstis kilbile küll olulise teemana perevägivallaga võitlemise, kuid kuidagi kujunes sellest ikkagi mulje, nagu võitleks ta selle taustal tegelikult traditsioonilise perekonna enda vastu, mitte meie perekondi laastava viinakatku ja sellest tuleneva vägivalla vastu.
Täna on Eestis kõigest kaks kindlat presidendikandidaati: Eesti Rahva Muuseumi juht Alar Karis ning endine riigikogu esimees Henn Põlluaas. Alar Karis on pikaajalises harmoonilises abielus ja kolme lapse isa, tark ja rahulik, muheda olekuga. Kahjuks ei ole tänaseks laiemalt rahvale veel teada, milline siis on tema maailmavaade ning milline on tema suhtumine perekonda kui riigi alusrakukesse. Kas tema arvates kuulub traditsiooniline perekond ajaloo prügikasti või leiab väärilise koha tänase rahvastiku- ja moraalikriisis olevas Eestis? Eks aeg toob peatselt nendes küsimustes rohkem selgust.
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kandidaat Henn Põlluaas, kelle sooviks on olla eesti rahva president, on meile aga üsna avatud kaart, kes pole kunagi ka oma maailmavaadet varjanud. Pedagoog, kunstnik ja kirjanik, truu pereinimene, hooliv pereisa, pikaaegne kaitseliitlane, läbi ja lõhki eestimeelne mees, kes riigikogu esimehena on saanud ka suurepärase kogemuse rahvusvahelisel tasemel vastuvõttude korraldamise, etiketi ja protokolliga. Otsekohene ja aus, kuid ka poliitilises võitluses alati viisakaks ja väärikaks jääv mees, kes peab tähtsaks nii kristlikke kui ka pereväärtusi.
Poetess Anna Haava on esimese Eesti Vabariigi ajal kirjutanud kauni luuletuse «Koduhelid-põhihelid», milles ta toob välja, et sellised, millised on täna meie kodud, meie külad, meie linn, meie noored – selliseks saab meie rahva saatus. Meie riik saab olla vaid nii tugev, kui tugevad on meie perekonnad. Kui meie pered on varemeis, ei ole ka lastel kuhugi sündida, ja need, kes sünnivad, saavad liiga vara liiga palju haiget. Seetõttu soovin tulevase Eesti Vabariigi presidendina näha isikut, kes väärib ka pereisa või -emana eeskujuks toomist ning aitab kaasa üldisele perepoliitika ja perede tugevdamisele Eesti Vabariigis.
Agnes Pulk