10.03.2019
Välismaal töötav Ago Mölder, kes on juba Uutes Uudistes sõna võtnud looga “Mul on täiega kopp ees”, räägib seekord kerge huumoriga, millisena näevad kartellivõim ja peavoolumeedia temasugust EKRE valijat.
“Lugupeetud härrased ja prouased , samuti alaealised, pensionärid ja üksikud!
Käesolevaga tahan Teile päevakajalise dopinguskandaali valguses puhtsüdamlikult tunnistada, et ei soovi muuta oma profiilipilti, küll aga ennast täielikult ringi profileerida. Iseenda iseloomustamine on libedale teele minek, seepärast võtsin kõik mind tutvustava meie ajakirjandusest. Suur tänu kõigile neile paljudele tublidele inimestele, kes minusuguse EKRE valija meedias luubi alla võtsid. Olen nüüd üks klaaskuup, millest kõik võivad läbi vaadata, midagi ei jää varjatuks, olen kui avatud raamat, nagu Tammsaare “Tõde ja Õigus”.
Rein Raud pani kohe otse ja armutult: olen üks turusõimleja. Tunnen, et meil vist nagu on oma riik ja võib-olla isegi edukas, aga see ei puutu minusse. Olen kõrvale jäetud. Nii üksik, nii üksik. Ise oma lolli peaga uskusin, et olen Eesti patrioot, aga ei maksa ikka endast nii heal arvamusel olla, kui targemad on teisiti otsustanud.
Postimehes oli pealkiri, et välismaalt sai kõige rohkem hääli EKRE. Antud artikli järgi olen täielik fenomen, sest ükski politoloog ei oska kommenteerida ja põhjendada, miks välismaal tihti viibivad inimesed, nagu mina, või töötavad, elavad eesti inimesed valivad EKRE.
Kallid politoloogid! Kui istuda ainult Eestis ja oma sooja õhu suust välja puhumise eest sisse kasseerida päris mitmetuhandelist tasu, siis ei tea te ju midagi tõelisest multi-kultist, rahvaste sõprusest vägistamiste ja kõrilõikamiste foonil, üle Euroopa valguvatest täiselujõus meesspetsialistidest, kes on nii spetsialistid, et ei pea vajalikuks enam töödki teha. Et nüüd ilmselt juba kümned tuhanded eestlased, kes on välisriigis endale pensioni välja teeninud, maksavad selle pealt veel Eestile tulumaksu. Pensionilt, mis ei ole tulu. See on raha, mis on kogutud pikkade tööaastatega vanaduspõlve inimväärseks muutmiseks. Ajal, kui neid inimesi Eesti tollastele valitsejatele enam vaja ei olnud, aga maksuraha kõlbab.
Kukkusin nüüd laialivalguvalt heietama, läheme ikka uue isiksuse profiili juurde. Arvamusliidritele tuginedes olen võimujanune karjerist, poliitiline huligaan, vandenõuteoreetik, Hitleri nostalgik, fašist, natsionalist, putinist, ekremlist, homofoob, rassist, madala haridustasemega – jah, harituse koha pealt pole üldse mõtet sõna võtta. Mul veel pikk nimekiri, aga rohkem ei julge, Teie silmis nagunii juba ammu alla Greenwichi nulli kukkunud.
Siiski, siiski, kui juba ausalt, pean tunnistama, et majanduslikult vähekindlustatud ja elus pettunud. Majandusliku seisu kohta arvasin ise teisiti, aga kui targad inimesed on nii mind lahterdanud, pole midagi piiksuda, tuleb leppida ja vait olla. Ainus, milles kahelda julgen, on meie statistika. Selle järgi pidi meil 300 000 vaesuspiiril või alla selle elavaid inimesi olema. Lõin oma majanduslikud seisud kokku ja jõudsin järeldusele: arvamusliidrid ajakirjanduses ei eksi, eksib statistikaamet, sest tegelikult, isiklikele andmetele tuginedes peaks vaesuspiiri kobavaid inimesi olema 600-700 tuhat. Julge avaldus minu poolt, aga ehk ametnikud ei pahanda liialt.
Käisin vabariigi aastapäeval tõrvikurongkäigul, sain oma profiilile veel iseloomustusi. Armastan pihus hoida nuia (ise mõtlesin, et tõrvikut), rongkäigus olles silmad kilavad peas (tunnistan ausalt, ei tea, millest see tuleb, vanust ka juba, ehk ohumärk, mõni uus lähenev terviserike), rööklen. Kes ei tea, mida see sõna tähendab, tõlgin: laulda koos teistega rongkäigus eesti laule ja skandeerida kõik koos: “Eesti eest”. Niisugused siis lood.
Tegelikult tahtsin öelda, et meie, 100 000 inimest, ei ole porimatt, kuhu iga oinas võib sülitada ja oma määrdunud jalgu pühkida.”