06.01.2021
Agressiivsed aktivistid kuuluvad kultuurirevolutsiooni juurde.
Liberaalsest maailmast saabuvad üha ärevamad teated käimasolevast kultuurirevolutsioonist, milles hävitatakse massiliselt maailma kultuuripärandit, sealhulgas raamatuid, filme ja etendusi.
Viimane teade tuli Pariisi ooperist, kus põlu alla sattusid „Pähklipureja,“ „Luikede järv“ ja „Bajadeer“. Kultuurimarksistid aga möllavad igal pool ja nende ohvriks langeb üha uusi maailmatasemel kultuuriväärtusi.
Täiesti silmnähtav reaalsus on see, et liberaalsed hungveipingid on maailmakultuuri kallal, üritades muuta seda, mis pole ajaloona muudetav ja poliitkorrektsemaks tehtav – kui “Tuulest viidud” kirjeldab enam kui 150 aasta eest Ameerika lõunaosariikides valitsenud olukorda, siis võib selle ümber kirjutada kasvõi selliseks, et orjad olid peremehed ja peremehed olid orjad, aga ajalugu see ju ei muuda.
Muidugi on olemas väga suur hulk ajupestuid, kes arvavadki, et “Luikede järve” valge luik tähendab valgete ülimuslikkust, mis tuleb kohe kõrvaldada. Ajupesu aga teevad täiesti teadlikult vasakäärmuslased nii poliitilisest kui kultuurisfäärist. Aga mitte neis pole põhiprobleem.
Suurimaks probleemiks on inimesed, kes saavad aru, et see kõik on absurdist suureks ohuks kasvanud, aga ei taha või ei söanda sellele hullusele vastu astuda. Just nende argusele ja mugavusele rõhuvadki kultuurimarksistlikud rühmitused, kes on saavutanud sellise võimu, et võivad inimesi, ettevõtjaid ja organisatsioone, isegi riiklikke institutsioone ruineerida, kui need survele ei kuuletu.
Nii antakse äärmuslastele igas asjas järgi: võetakse kavast ära “rassistlik” etendus, visatakse prügikasti “sookonstruktsioonidega” raamat, keelatakse “ebasobiv” film. Kultuuripärandist kaovad klassikateosed, aga ega tühja kohta sellest ju ei jää – asemele tuleb “õige” kunst ja klassika. Kõik sellepärast, et inimesed ei julge, või pigem ei taha võidelda tegelike väärtuste eest.
Agressiivsed rühmitused teavad seda ja nad teevad juba lausrünnakuid. Kui Extinction Rebellioni kliimaäärmuslased üritasid Londonis istumisstreikidega elu seisma panna, ei julenud politsei enam neid jõuga minema tirida, sest kohale oli toodud ohtralt vasakliberaalset ajakirjandust, kes paiskasid kogu maailma täis libainfot sellest, kuidas politsei vägivallatsevat süütute demonstrantide kallal.
Agressiivsus on ka LGBT agenda koostisosa – Eestis piisas paarist geisäutsust Twitteris, kui Swedbank võttis tagasi tagasi Aadu Luukase fondile eraldatud raha, kui selgus, et see läheb preemiana SAPTK-le. Kas Swedbank nüüd väga homomeelne on, aga nad kartsid agressiivseid altsioone oma pangaüksuste vastu ja boikotte, mis võivad majanduslikult tõesti ruineerivad olla.
Ilmselt sama on ka Pariisi Ooperiteatriga, kus kardetakse Black Lives Matteri aktsioone, mis võivad teatri külastajateta jätta. Sellise efekti peale rõhuvad kõik vasakäärmuslikud rühmitused, kes muudavad neile jalgujäänud inimeste, organisatsioonide ja asutuste töö ja olemise juba oma pideva agressiivse ja röökiva kohalolekuga võimatuks. Ja kahjuks antakse neile üha rohkem järele.
Argentiinas oli ka juhus, kus marufeministid korraldasid kiriku juures agressiivse meeleavalduse ja ainus, kes nende vastu astus, oli koguduse kooripoiss, usklik noormees. Ta jäi rahulikuks, kui paarkümmned fuuriat talle näkku ilastasid ja teda togisid, aga kui ta viimaks üht küünistajat tagasi tõrjus, võeti see telefonisalvestusse ja võimendati meedias kui näide sellest, kuidas usklik naisi peksab.
Allakäik on üldine – Paul Oja kirjutab Soome teatritudengitest, kes ei suutvat lugeda “rassistlikke” stseene, nutt tulevat peale. Ja sellised julgevad ennast näitlejateks pidada – ametis, mis eeldab nii Jeesuse kui Luciferi, nii kurjategija kui ohvri jne rolli sisseelamist.
Kultuurimarksismile tuleb vastu seista ja seda julgelt teha – ka siis, kui võitlus nende rünnakrühmlastega karmiks läheb, sest muidu on varsti kogu ühiskond nende terrori all, ja siis kerkivad ka põlevate raamatute riidad. Barbaarsus on neomarksismi poolt kaaperdatud liberalismi kaudu tagasi tulnud.