26.01.2020
Meem, mille humoorika väljenduse taga on sügavam sisu.
Eestis räägitakse palju ühiskonna maharahunemise vajadusest, kuid pea iga päev ilmub mõni uus survegrupp, kes kutsub uutele võitlustele uutel barrikaadidel.
Seejuures on enamasti tegu marginaalsetete grupikestega, kes aga on nii valjuhäälsed ja agressiivsed, et tunduvad olevat praktiliselt kõikjal. Nad oskavad ennast meedias provokatiivsusega müüa, et olla pidevalt nähtaval.
Paljud neist on siiski elukutselised mugavusprotesteerijad. Sageli on erinevatel pikettidel ja miitingutel ühed ja samad näod. Mugavusvõitlejateks aga nimetatakse neid, kes sobitavad proteste oma päevaplaani nii, et see nende tavapärast elu ei häiriks.
Greenpeace aktivistide kohta on kirjutatud nii: nad tõusevad oma New Yorgi korteris kell 10-11, sest pidutsesid eelmisel õhtul kõvasti üle kesköö. Siis joovad nad rahulikult kohvi, kuulavad uudiseid, helistavad sõpradele, et uurida, kuidas neil õhtu lõppes, siis hakkavad rahulikult uueks protestipäevaks valmistuma ja pärastlõunal haaravad plakati, et taas vihasena protestile kaaskodanikke häirima minna. Õhtu lõpeb taas sõpradega klubis.
Lääne protesteerijate elu on ülimugav seetõttu, et nad võitlevad kaugete ja abstraktsete asjade eest, naudivad üldjuhul ühiskonna, meedia ja võimu toetust ega pea oma turvalisuse pärast muretsema, samas kui näiteks Vene demokraatia eest võitlejaid pekstakse tänavatel ning suletakse päevadeks, nädalateks ja aastateks vangikongidesse.
Lääne politsei sekkub jõuliselt siis, kui protestijad ise vägivallale kalduvad või kui astutakse välja otse riigivõimu vastu. Survegruppide meeleavaldajad aga kutsuvad ka ise vägivalda, näiteks ennast millegi külge aheldades – sealt ei saa neid lihtsalt jõuvõteteta kätte.
Seevastu on näiteks reedesed kliimaprotestid kui värske õhu vann koolitööst tüdinenud õpilastele, naistemarsid on võimalus on frustratsiooni välja elada ja geiparaadid suruvad oma elulaadi kaaskodanikele otse silme vahele.
Kogu maailmas öeldakse agressiivsete survegruppide kohta, et neile ei tohi järele, sest üht asja saavutades on nad kohe järgmise kallal. Kui nad tunnetavad oma jõudu, siis ühes asjas võites vajavad nad kohe uut võitlust.
See puudutab näiteks karusloomafarmide sulgemise eest võitlejaid (kellest enamik pole sotsiaalmeedia kommentaatorite arvates kordagi näiteks loomade varjupaigas käinud), kes on juba märku andnud, et järgmisena hakkavad nad võitlema lehmade “halva kohtlemise” eest ehk siis võtavad sihikule piimafarmid. Maha hõigatud on ka kanade ja kalade kaitse. Üha agressiivsemaks lähevad taimtoitlased-veganid ja lihasöömise vastased.
Üks äärmusloomakaitsjate soovitus: “Hiiri ja rotte tuleks püüda lõksudega, mis ei surma ega vigasta neid ning lõksujäänud loomad tuleks viia kodust kaugemale ja vabaks lasta. Soovitav on viia vähemalt poole kilomeetri kaugusele.”
Muide, sarnaseid soovitusi annab ka loomakaitseselts. Selle idee tulemuseks oleks, et meie tassime omad hiired ja rotid oma naabritele ja nemad tassivad omad hiired ja rotid meile. Selliseid elukaugeid soovitajaid on palju.
Survegruppide üheks omapäraks on see, et nad ei soovi avalikke väitlusi – põhjuseks on see, et nende seisukohad on tavaliselt radikaalsed ja ei kannata seetõttu fakte ja argumenteerimist välja. Teiseks on agressiivne oma sõnumi peale surumine nende oluline relv, mistõttu nad rahulikku mahaistumist kunagi ei soovigi.
Survegrupid ei tahagi masse kaasa tõmmata, sest siis oleks vaja paremat juhtimist ning põhjalikumat strateegiat ja taktikat – väikeste gruppidena on lihtsam. Masside jaoks on nende seisukohad aga tavaliselt liiga radikaalsed ja ekstreemsed ning rahvas eelistab eemale jääda. Kõige suurem kannataja on tavaliselt õilis idee.
