24.03.2021
Justiitsminister Maris Lauri teeb kõik, et antud teemaga venitada.
Teisipäevases saates “Suud puhtaks” rääkisid kokkutulnud arutlejad vaenukõneseadusest ja nagu arvata võis, oli selle peamine kaitsja justiitsminister Maris Lauri, kes ise on tuntud vaenukõneleja – vähemalt nende ühiskonnagruppide jaoks, keda ta on rünnanud.
Eesti Ekspressi ajakirjanik Mikk Salu aga ütles välja, et ta ei saa aru, mis on vaenukõne (ja ilmselt ei saa sellest ka enamik inimesi nii meil kui mujal maailmas – toim.) ja miks peab seda küsimust arutama sellises võtmes, et seda peab kindlasti tegema. “Mina ei tahaks üldse mingisugust vaenukõne seadust. Minu meelest on see täielik tobedus. Seda ei oleks vaja,” rääkis ta.
Salu sõnul on inimestel juba praegu terve hulk võimalusi end kaitsta, kui teda solvatakse, rünnatakse või laimatakse. Ta tõi näiteks, et Facebookis saab kasutaja teisi kasutajaid blokeerida.
Endine peaprokurör Lavly Perling ütles, et vaenukõne on ka praegu taunitav ja õigusrikkumine ning tekib küsimus, miks on vaja midagi veel täiendavalt kriminaliseerida.
“Kui tahame, et oleks rohkem menetlusi, rohkem inimesi süüdi mõistetud mingi paragrahvi alusel, siis loomulikult see aitab,” ütles ta. “Ma arvan, et tahame, et ühiskonnas oleks vähem viha, rohkem sallivust, vähem vaenulikkust, aga siin ei aita kriminaliseerimine.” Ka tema mainis, et näiteks sotsiaalmeedias on olemas ja töötavad eneseregulatsioonid.
Vandeadvokaat Liisa Linna selgitas, et vaenukõne on “selliste ideede, arvamuste, veendumuste väljendamine sõnas, kirjas, pildis, sümbolite abil, mis on eesmärgiga alandada, alavääristada, märgistada mingit ühiskonnagruppi või indiviidi sellesse gruppi kuulumise tunnuste alusel. Ehk vaenukõnel on alati mingi eesmärk mingisugust ühiskonnagruppi alla suruda.”
Siin jääb toimetuse poolt öelda, et Maris Lauri kahe aasta tagune Facebooki-postitus selle kohta, kuidas EKRE ilmumisega poliitikasse olevat lahti pääsenud selge kurjus – tegu on otsese vaenukõnega rahvuskonservatiivse ühiskonnaosa vastu.
Linna sõnul räägitakse vaenukõne puhul erilist kaitset vajavatest gruppidest. “Need pole ainult vähemusgrupid, need võivad olla ka näiteks naised, kes on ajalooliselt olnud siiski nõrgemas positsioonis, ebavõrdsemad.”
Selline määratlus paneb mõtlema, sest kui vaenukõne alla pannakse väljaütlemised naiste kohta, siis istuvad varsti kõik mehed trellide taga – nii näiteks on naised füüsiliselt nõrgemad, ja igat vihjet sellele, et nad ei saa sel pinnal hakkama, võib võtta naiste halvustamisena. Lisaks annaks see tohutult mõjusa relva meestevihkajatest marufeministide kätte, kes algataks massirepressioonid ja seejärel ilmselt ka sugudevahelise konflikti.
Mitte et naised ei vajaks kaitset, vaid sedavõrd suure ühiskonna osa ehk lausa enamuse asetamine kaitset vajavasse gruppi lõpeb kohe kindlasti repressioonidega kõigi meeste vastu.
Kogu eeltoodu arutelu näitab tegelikult, et vaenukõneseadus on täiesti mõttetu ja samas ohtlik, sest ühist arusaama selle olemusest ja vajadusest pole ning enamik huvigruppe näeb seda mitte regulatsioonina, vaid relvana omaenda huvide kaitsel. (ERR-UU)