Aina rohkem päevakorral — kas Eesti võimupoliitikud käivad maailmas katteta lubadusi jagamas?

Diplomaatia on riikidevahelise suhtlemise nurgakivi, mis käib oma rangete reeglite järgi, kuid vahel tekib valijal ikkagi mõte — kas võimupoliitikud käivadki maailmas ringi, et ilusaid sõnu ritta seada, mis aga hiljem bumerangina tagasi lajatavad?

Sotsiaalmeedias on tekitanud vihast vastukaja president Kersti Kaljulaidi suust kõlanud sõnad, mida ta ütles kohtumisel Kreeka presidendi Prokópis Pavlópoulosega, ja mis mingilgi moel tegelikkust ei kajasta. “Võime küll geograafiliselt asuda Euroopa eri nurkades, aga olles partnerid Euroopa Liidus ja liitlased NATO-s teame, et eesseisvaid väljakutseid, olgu selleks julgeolek või ränne, saab lahendada vaid ühiselt,” rääkis Kaljulaid.

“Kreeka on olnud Vahemere idaosa ebaseadusliku rände eesliinil ja Eesti on andnud oma panuse nii osaledes Euroopa piiri- ja rannikuvalve tegevuses kui ka võttes vastu rahvusvahelist kaitset vajavaid inimesi,” lisas ta.

“Eesti hindab kõrgelt Frontexi tegevust EL-i välispiiri turvalisuse tõstmisel ja oleme selleks saatnud appi ka oma inimesi ja tehnikat,” ütles Kaljulaid reedel Kreekas Pireuse sadamas asuvat Frontexi staapi külastades. Ka see ei ole õige, sest kõnealune organisatsioon on rände tõkestamisel väga hambutu olnud.

Mõistusega inimesele jäävad sellised loosunglikud sõnad õõnsateks, sest me teame reaalsust — me käendame ja maksame kinni Kreeka võlgu ning peame vastu võtma pagulasi, keda Kreeka oma olematu piirivalve tõttu massiliselt sisse lubab — hoopis muu Euroopa peab lahendama Kreeka niinimetatud väljakutseid. Kaljulaid aga jagab visiitidel taas kaudseid lubadusi — me oleme valmis teie Lesbose saarel märatsejad vastu võtma!

Suuri sõnu seadis kokku ka peaminister Jüri Ratas, kes viibis EL-i liidrite tippkohtumisel Sofias. “Euroopa Liit on Lääne-Balkani riikide olulisim investor ja turg. Tugevad ühendused ja investeeringud toetavad veelgi nii regionaalset kui ka Euroopaga lõimumist juba enne liikmeks saamist. Toetame Lääne-Balkani sõltumatut meediat ja kodanikuühiskonda, kahekordistame Erasmus+ rahastamist ja loome Lääne-Balkani noorte labori, toetame kahe kiirtee rajamist, ühendame elektriturud ning anname erainvestoritele lisakindluse Lääne-Balkanisse investeerimisel,” jutustas Ratas BNS-i vahendusel. Seda juttu ajab selle riigi peaminister, kus ollakse paanikas eurorahade vähenemise tõttu!

New Yorgis ÜRO julgeolekunõukogu avatud debatil neljapäeval osalenud välisminister Sven Mikser aga rõhutas, et rahvusvaheline õigus peab olema nurgakiviks rahu ja julgeoleku tagamisel. „Rahvusvaheline õigus on meie jaoks eksistentsiaalse olemusega ning see peab olema nurgakiviks rahu ja julgeoleku tagamisel maailmas. Oleme valmis selle eest seisma,“ sõnas Mikser. „On kahetsusväärne, et reeglitel põhinevat maailmakorda seatakse kahtluse alla. Seda olulisem on julgeolekunõukogu roll rahvusvahelise õiguse eest seisjana,“ lisas ta.

Reeglitel põhinevat maailmakorda pole ammugi enam, selle on uppi paisanud nii Venemaa kui ka Lääs, ja seda kõigis maailma piirkondades Süüriast kuni Ida-Ukrainani, ÜRO aga väärib juba ammu oma nimetust UN – United Nonsenss. Siinkohal rõhutaks ka välisministri öeldud sõnaühendit “on kahetsusväärne”, sest sotsiaalmeedias on Mikser saanud tuntuks kui “hukkamõistuminister”.

Muuhulgas vahendavad meediakanalid ka suure hulga Eesti poliitikute lubadusi, kes üle maailma ringi reisides kõrgelennulisi kõnesid peavad — seda eriti Aafrikas, kus näiteks Etioopias ja Rwandas on nad juba pidevad külalised, sealhulgas eelnimetatud Kaljulaid ja Mikser.

Kõigi nende poliitikute sõnade kallal poleks mõtet noridagi, kui neis ei peituks ohtlik tendents — kõik nad annavad Eesti riigi ja rahva nimel lubadusi, mille täitmist neilt ka ootama hakatakse, kuid siis tuleb seda teha suuresti oma rahva tuleviku arvelt, kes pole sugugi veel “viie rikkaima riigi” seas, kuid on rahvusriigi staatuses. Võimulolijad peaksid rohkem kasutama oma õigust vait olla või siis andma lubadusi, millel on ka katet, veel parem aga, kui nad ütleksid mistahes foorumil üldsõnalise jutu asemel välja selle, milleks Eesti tegelikult võimeline on.

Kreeka põgenike vastuvõtmine, vaeste Balkani riikide turgutamine ja “reeglitel põhineva maailmakorra” tagamine pole meile jõukohane, küll aga kvoodipagulastest keeldumine, oma rahva elujärje parandamine ja suurte EL-i riikide sabas sörkimise lõpetamine.