Ainult EKRE hoolib eestlusest ja Eesti rahvusriigist, teised räägivad sellest suusoojaks

Reformierakond surub praegu seadustesse muudatusi, mis lihtsustaks oluliselt võõrtööjõu sissevedu – sellest kumab läbi peavooluerakondades nii levinud ükskõiksus eestlaste, eesti keele ja eesti kultuuri tuleviku osas.

Võõrtööjõu sisseveo osas võtavad sõna poliitikud ja ettevõtjad, korraldatakse seminare ja konverentse, algatatakse seadusemuudatusi – ja mitte kusagil ei võeta kordagi jutuks seda, kuidas võõrtööjõud mõjutab Eesti demograafilist olukorda ning eestlaste osatähtsust rahvastikus oma põlisel kodumaal.

Üha enam koorub välja tõde, et eestluse ja rahvusriigi eest võitleb praegu ainult Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, kes teadvustab, et Eesti on ainus koht maailmas, kus eestlased saavad oma emakeeles rääkida ja asju ajada ning rahvusriiki on vaja ainult meile, eestlastele, kõik teised saaksid edukalt hakkama ka mingis oblastis või provintsis.

EKRE kohta on räägitud, nagu sooviks rahvuskonservatiivid mingit suletud ühiskonda ja nagu seisaksid nad arengu vastu. See on vale – rahvuskonservatiivid tunnetavad arenguid selgelt, näevad nende häid ja halbu külgi, aktsepteerivad mõningaid paratamatusi ja ei taha sugugi tagasi viimase suure sõja eelset Eestit, sest see on võimatu.

Küll aga võitlevad rahvuskonservatiivid selle eest, et hoida seda pärandit, mis on hoidmist väärt, neutraliseerida või vähemalt lükata kaugemale negatiivseid arenguid, kaitsta Eesti rahvuskodu läbikäiguhooviks muutumise eest ning hoida siin alles eestlus. Ükski teine erakond selle eest ei võitle.

Muidugi väidab nii mõnigi erakond selle peale, et ka nemad on Eesti eest väljas. Jah, sotsid või Isamaa parempoolsed võivad oma arust tõesti Eesti eest väljas olla, aga kui nende tulevikunägemuseks on mustanahalised või venekeelsed “eestlased”, siis rahvuse püsimisele see küll kuidagi kaasa ei aita.

Eestluse eest võitlemise mõõdupuuks võikski olla see, kuidas ühe või teise poliitilise jõu algatus mõjub eestlaste kui põlisrahva positsioonile nende ajaloolisel kodumaal – kui see halvendab positsiooni, on tegu eestluse-vastasusega. Võõrtööjõu sissevedu on üks neist.

Isamaa on pealtnäha eestimeelne, kuid asja paneb paika see, et nad ei võitle eestluse eest, või siis teevad seda mugavustsoonist ja tahavad näha eeldatava tulemuse hinnalipikut. Reformierakond räägib eesti keelest, kultuurist ja eestlusest väga palju, aga kahjustab oma tegevusega seda kõige rohkem.

Reformierakonnale on kõige tähtsamad globalistlikud arengud ja rahvusriik prioriteetide sekka neil ei kuulu. Rõhutakse arengule, vöörtööjõu sisseveole, rahvusvahelistumisele, Eesti positsioonile rahvusvahelistes organisatsioonides, Euroopa Liidu ülimuslikkusele ja muule taolisele – on selge, et seal pole eestlusele kohta. Oravapartei üritab luua muljet, et eestlus säilib ka sellises keskkonnas, aga kasvõi inglise ja vene keelte pealetung Eestis näitavad, et eesti keel ja kultuur surutakse tahaplaanile.

Reformierakonna puhul ei saa võib-olla rääkida teadlikust eestluse kägistamisest, kuigi see paistab mõnede poliitikute puhul välja küll – samas aga on täiesti selgelt nähtav nende ükskõiksus eestluse tuleviku suhtes, eriti võõrtööjõu mõju osas sellele. Nendega ühte jalga astub ka teine liberaalne partei, Keskerakond, kes paraku ei saagi eestimeelne olla, sest tema valijaskonnast suur osa on venekeelsed, seega rajab Ühtse Venemaa koostööpartner pigem eesti-vene segaühiskonda.

Kahte erakonda, sotse ja parlamendivälist poliitprojekti Eesti 200 võib eestluse osas pidada selgelt ekstremistlikeks vasakäärmuslasteks. Kui Isamaa, RE ja KE lihtsalt ei võitle eestluse eest, siis sotsid ja Eesti 200 teevad kõik eestluse kahjustamiseks, nad tahavad kiirendada globalistlikke arenguid, mis viivad üldse rahvusriikluse hävimisele maailmas, nad tahavad luua multikultuurset ühiskonda uusmarksistlikel ja kultuurimarksistlikel alustel.

Kuidas ka ei vaataks, Eesti rahvusriigi, eesti keele ja kultuuri ning eestluse eest seisab ainult EKRE, kõik teised teevad seda ainult sõnades, lastes samas maailma arengutel Eestit hävitada või aitavad sellele lausa ise kaasa. Näiteid ei ole vaja kaugelt otsida – nendeks on võõrtööjõu sisseveo hõlbustamine, mis ei saa ühestki küljest vaadatuna kuidagi tugevdada eestlaste kui rahva positsioone oma kodumaal, vaid ilmseltgelt halvendavad neid. Et sellest aga rääkida ei saaks, on loomisel Maris Lauri vaenukõneseadus.

UU