24.10.2022
Tööstusel on rasked ajad
ETV saates, kus väitlesid erinevate erakondade esindajad, väitis Eesti 200 juht Lauri Hussar, et Eesti energeetiline tulevik on kenasti kirjas „Rohetiigri“ kodulehel „energia teekaardil“. Et tema täielikult toetab seda.
Võtsin vaevaks see teekart läbi lugeda. Sealt vaatas vastu järgmine tulevikuperspektiiv. Kui me seda teekaarti jälgime, siis on meil 2031. aastaks olukord, kus talvel tundideks või päevadeks on meil ainult pool vajaminevast elektrist. Ja aastaks 2040 jõuame olukorda, kus talvel puudub meil täielikult elekter tundideks või päevadeks. Ja siis on meie ainuke lootus, et saame selle elektri mujalt importida. Ah, et see ongi siis see Eesti 200 „pikk plaan“, mis neile võib muidugi meeldida, aga enamik inimesi kindlasti nii ebakindlat ja hirmutavat perspektiivi ei soovi.
Kui vaadata seda Rohetiigri energia teekaaarti, siis see ei ole midagi muud, kui püüd rakendada Brüsselist tulevaid hullumeelseid rohepöörde ideid Eestis. Kogu sellele Euroopa rohepöörde ideele saab anda hinnangu, kui vaatame konkreetseid arve. 2021. aastal oli kogu maailma inimtekkeline CO2 kokku 36 miljardit tonni ning Euroopa Liidu osa selles 3,6 miljardit tonni ehk 10%-i. Seega kui isegi Euroopa Liit viiks imekombel oma CO2 emiteerimise nulli, siis maailmas ei muutuks midagi – Euroopa mõju on liiga väike, et see ülemaailmset kliimasoojenemist mõjutaks. Küll toob see Euroopa rohepöörasus kaasa tõsised negatiivsed tagajärjed:
1) Euroopa konkurentsivõime maailmas langeb. Sellega koos majanduslik ja sõjaline võimekus, mis omakorda vähendab Euroopa autoriteeti maailmas ning Euroopa sõna kaalu maailma probleemide kaasa rääkimises. Juba täna näeme, kuidas Venemaast rahvastiku arvult 3 korda suurem ning majanduslikust võimekuselt 10 korda suurem Euroopa, ei suutnud ära hoida sõda Ukrainas ega suuda täna Ukrainat relvastada, et sõda kiirelt lõpetada. See aga kokkuvõtvalt tähendab, et Euroopa ei oma piisavalt autoriteeti, et tõmmata kõik maailma riigid kaasa kliimaprobleemide lahendamisse ning see autoriteet langeb veelgi.
2) Rohepöörasuse tagajärg on inimeste elatustaseme langus, mis toob kaasa protestid, mässud ning ebastabiilsuse, Euroopa riikidevahelise koostöö vähenemise. Toob riikide etteotsa kes teab kui hullud valitsused. Ehk et saavutatakse täiesti vastupidised tulemused sellele, mida tegelikult deklareeriti.
3) Tänane suund tuulikute, päikesepaneelide ja elektriautode peale toob kaas tohutu vajaduse haruldaste metallide suhtes. See omakorda nõuab paljude uute kaevanduste avamist ning tohutute maa-alade kaupa looduse segi pööramist ja mürgitamist üle maailma. Selline suund ei ole ülemaailmselt rakendatav, sest maailmas ei ole nii palju neid haruldasi metalle kui vaja oleks.
Mida siis ikkagi teha? Eelkõige kõike seda, mis teeb Euroopa Liidu majanduslikult ja sõjaliselt võimalikult tugevaks. Venemaa või kes tahes muu riigi sõjapidamise soovi peab Euroopa edaspidi elimineerima, et ei tekiks tohutuid ökoloogilisi ja majanduslikke kahjusid (inimelude kaotusest rääkimata). Majandusliku tugevuse pealt tuleb (ja saab) suunata raha teadusuuringuteks, et leida sellised tulevikuenergeetika lahendused, milled suudaksid ja tahaksid kõik riigid maailmas kasutusele võtta. Siis me saaksime tegelikult CO2 emiteerimist oluliselt vähendada – kui see tõesti vajalik üldse on. Tugevat Euroopat, kes omab majanduslikku ja sõjalist jõudu, kes teab häid lahendusi energeetikas ning kes suudab teisi aidata nende lahenduste rakendamisel – sellist Euroopat kuulatakse. See oleks päris lahendus.
Aivo Lill
EKRE Jõgeva aseesimees