02.05.2019
Nende meeste suust poliitkorrektset möla ei kuule.
Kui rahvuskonservatiivid hakkasid valitsusse minema, algatas peavoolumeedia arutelu teemal: kas EKRE muudab võimul olles oma retoorikat? Aga miks ta peaks?
Neljapäeval esines Mart Helme valitsuse pressikonverentsil taas jõuliselt, mis pani Postimehe rääkima naiste alandamisest ja Kaja Kallase oigama: EKRE retoorika läheb räigemaks.
Liisa Pakosta pidas naiste emotsionaalseks nimetamist hirmunud meeste tunnuseks (Helme puhul?) ja oma ammuse EKRE naiste mõnitamise unustanud Lobjakas räägib sellest, et Eestis ei peeta naist inimeseks (kas tema Pariisi moslemisõbrad peavad?)
EKRE retoorika ei muutu tõepoolest ja oma retoorikat tuleb muuta just vastasleeril. Miks siis?
Selle, milline retoorika sobib ja milline mitte, panevad paika võimulolijad. Seni oli president Kaljulaidi, sotside ja reformarite ümmargune ja ilustatud, samas õõnes ja sisutühi retoorika justkui see õige ja ainuaktsepteeritav ning terve ühiskond lähtus sellest. Opositsioonis oleva ja ebameeldiva EKRE jutu- ja sõnastiil, kus pole kohta poliitkorrektsusel ja kus öeldakse välja just see, mida mõeldakse, kuulutati räigeks ja vastuvõetamatuks.
Nüüd aga on välja kujunemas teine olukord – ilmunud on kaks võimuretoorikat. Kaljulaidi libeda eurojutu kõrvale on tekkinud Riigikogu esimehe Henn Põlluaasa mõjukas, tasakaalukas ja otsekohene arvamus. Opositsiooni tõrjutud sotside ja reformarite variserliku, valeliku, kahekeelse ja sallimatu jutu kõrvale tuli Helmede maamehelikult otsekohene ja pisut käredavõitu väljendusviis.
Kuna rahva kõrvus hakkab nüüd üha enam kostuma EKRE poliitikute ilustamata jutt, mis tuleb ministrite ja parlamendi esimehe suust, siis juba poole aasta pärast harjutakse sellega – see pole enam opositsiooni käratsemine, vaid otsekoheste võimumeeste ja -naiste ilustamata jutt nii kitsakohtadest kui ka edusammudest.
Ilmselt tuleb just vastasleeril ennast korrigeerima hakata, sest nende kahekeelsus hakkab avatud jutu kõrval liiga silma paistma ja neil tuleb konkurentsis püsimiseks samuti asjadest nii rääkida, nagu need on. NB! Uued Uudised ei pea siin silmas solvamist, vaid just ilustamata juttu – kui mõni eurodirektiiv on Eestile kahjulik, siis tulebki see välja öelda ja selle mõju minimeerida, mitte rääkida solidaarsusest EL-iga ja sealsete suurriikidega (kes sellist selgrootust ootavadki). Kui kaob valetamine poliitiliste protsesside kirjeldamisest, hakkavad inimesed avameelsemalt rääkima ka tavasuhtluses.
Ja tegelikult ei teeks paha ka see, kui poliitikas öeldakse välja see, mida praegu varjatakse – kui ajakirjanik küsis Martin Helmelt, kas EKRE vabandab Tarandi ees, kõlas vastus umbes nii: “Milleks? Tema peaks meie ees vabandama selle eest, et ta mölakas on!” Ja Indrek Tarand on mölakas, seda teavad südames kõik. Seda, et EKRE retoorika võimul olles ei muutu, kardavadki kõige rohkem Eesti võimumölakad!
Ja muidugi tuleb teistsuguse kajastusega harjuda ka meedial. Kaua te ikka lärmate, varsti muutub igast Helmede väljendist apokalüpsise loomine naeruväärseks ja teil tuleb sõnade tagamõtte asemel keskenduda öeldu sisule!