Ajakirjandus ei hooli enam “väikesest inimesest”

Eesti ajakirjandus on vähemalt minu hinnangul viimase kümnekonna aastaga muutunud kallutatumaks ja ebaprofessionaalsemaks.

Töötasin ise kümme aastat Viljandimaa lehest Sakala. Kuigi mul ajakirjanduslikku haridust polnud, olid ka paljud teisedki kolleegid muult alalt, kuid tööle võetud, sest nad oskasid kirjutada, ajakirjandust õpiti töö kõrvalt. Nii et ma ei ole mitte Marju Lauristini, vaid pigem vanema kolleegi Helgi Kaldma õpilane.

Üks asi, mis meelde jäi, oli see, et ajakirjandus on alati “väikese inimese” mure taga. Mitte selles mõttes, et temal peaks loos tingimata õigus jääma, vaid et tema mure jõuaks avalikkuse ette, ükspuha, kuidas siis faktid probleemi tausta lõpuks loos kajastatuna näitavad.

Tänane ajakirjandus tundub pigem riigivõimust ja ideoloogiatest lähtuvat. Hea näide on seesama kuulus MEM Cafe kohviku lugu. Meedia kaitseb ja kajastab valitsuse, terviseameti, politsei ja teiste ametkondade seisukohti.

Lihtsat kohvikupidajat ei kaitse keegi või kui siiski seda tehakse, on ka kaitsja ajakirjanduse silmis kaabakas. Elvis Brauer pole üheski peavooluväljaandes sõna saanud või kui ongi, siis kirja pannakse see, mida saab äraspidiseks keerata. Ajakirjandus on mehest deemoni kujundanud. Objektiivsus pole enam oluline. Ega ka ametieetika.

Isegi sotsiaalmeediast korjasid “faktikontrollid” ära kõik videod, milles mees selgitusi annab – sellel kohtuprotsessil süüdimõistetule sõna ei anta.

Asi polegi enam selles, kas üks kohvikupidaja teeb midagi seadusevastast või mitte, asi on selles, et ajakirjandus ei kaitse enam tavalist Eesti inimest, vaid on riigivõimu truu käsualune. Võib-olla mitte selleks survestatud, vaid vabatahtlikult riigitruu, sest see on kasulik – kindlasti aga mitte see, mida ajakirjanduselt oodatakse.

Jüri Kukk