Ajakirjanduse kõmupoolel teevad ilma ajuloputatud tibireporterid, kes ei pääse “Newsroomi” lähedalegi

Eesti meediamaastikul vegeteerib seltskond noori ajakirjanikuhakatisi, keda iseloomustab piiritu klikijanu ja kaasaskäimine hetketrendidega.

Nii võttis üks selline tibireporter Delfis üles vana EKRE-teemalise loo, millele tal ei õnnestunud asjaosalistelt isegi midagi uut ütlevaid kommentaare saada. Ilmselt lootis loo autor, et saab lehekülgedele paisata mingi saastava klikimagneti, aga kogu lugu on selleks juba liiga äraheietatud ja seda veel sisutühjalt. Kopitanud kraamist värsket suppi ei keeda.

Aga naastes tibireporterite juurde, siis millised nad välja näevad? Välimust siiski kõrvale jättes võib öelda, et nad üritavad s…st saia teha ehk tühjusest midagi üles keerutada.

Üks tibireporter läks kord tõrvikurongkäigule ja midagi intrigeerivat leidmata pookis ta üritusele külge kaks noorsandi, kes olid teel kõrtsist koju. Või vastupidi. Teine aga käis kogunisti Saksamaal, otsis pargist üles paar väidetavat AfD pooldajat, kes polnud õllejoomise kõrvalt isegi valima minekuks aega leidnud, ja kujundas sellest loo Saksamaal poliitikas toimuvast.

Sel viimasel tibireporteril oli silme ees siht AfD-d kompromiteerida, sellepärast ei tulnud tema peakesesse mõtetki küsida arvamust hoopis mõnelt immigratsioonivastast erakonda toetavalt ettevõtjalt või kunstiinimeselt, et anda lugejale infot selle kohta, miks inimesed “paremäärmuslasi” tegelikult toetavad. Ja nad toetavad, nagu on valimised liidumaades näidanud.

See ongi ühe tibireporteri mõttelaad – kirjutada trendikas, vihast “paremäärmuslaste” vastu kubisev klikilugu, mitte aga anda lugejale tegelikku pilti ühiskonna meeleoludest. Ja kuna meil on sooneutraalsus peale tungimas, siis “tibitsevad” ka peavoolumeedia noorhärradest ajakirjanikuhakatised. Kui neid enam härradeks nimetada tohib, nad on kõik koos pigem uus trendisõna “they”.

Naastes nende päris “tibireporterite” juurde, hakkab päris kahju, et noored naised raiskavad ennast ideoloogiliste mängude või klikijahi peale. Võiks ikka ära vaadata kasvõi sarja “Newsroom”, et näha, millisel eetilisel tasemel pärisajakirjanikud tegelikult töötavad.