Ajakirjanduse “valedenuuskijad”, hakake kord tõsiste teemade kallal tõsiselt tööle, Jakko Väli eest Bonnieri ei anta!

Eesti meedia mänguajakirjanikud on asunud oma tööaega sisustama uue mänguga “Kes leiab mõne EKRE poliitiku jutust mingisugusegi vastuolu?”

Ennast tõsiseks ajakirjanikuks pidav Aivar Pau on jõudmas suurte tulemusteni, kirjutades intrigeeriva loo: “Jakko Väli avaldus võib laiendada valetajate ringi EKRE juhtideni.”

Uued Uudised sooviks väga Pault küsida, et kas ta ei tahaks uurida seda, kas Siim Kallas pole valetanud VEB Fondi asjus või Jürgen Ligi rahapesust mitteteadmise osas, aga pole vist mõtet – selline “ajakirjanik” ei julgeks selliste ohtlike teemade lähedalegi minna. Sestap küsiks ehtekreliku “räigusega”: “Keda, krt, see kotib, kas Helmed teadsid Jakko Väli enesemüümisest või mitte?”

Mida see muudab laiemas plaanis, meie ühiskonna ees seisvate ülesannete lahendamise võtmes? Ühiskond vajab hoopis teadmist, kuidas rahapesu läbi Eesti käis, kes on selles süüdi ja kuidas sellist asja edaspidi ennetada, mitte seda, kas kellegi jutus mahakäinud teemal on vastuolud.

Tarandid, Jakkod ja paljud teised on pärast tõõkoha kaotamist käinud ennast praktiliselt igale poole pakkumas. Mis teema see nüüd on, et sellest tundide, päevade ja nädalate kaupa jaurata? Ja mis veel olulisem – mis tähtsust sel on, kas mõni poliitik teadis midagi päev hiljem või varem?

Väli ei saanud ministri nõunikuks, asjale pandi viimasel hetkel käed ette ja elu läheb edasi, kuuma sardellina ülesärritatud meedia aga taob siiani peaga vastu seina: vale, vale, vale, vale….

Inimestele on praegu tähtis näiteks tormikahjustustest jagusaamine, aga sellestki kirjutatakse vaid selles võtmes, et kas EKRE ministrid oleks midagi ennetavalt ära teha saanud. Isegi tõsiste teemade puhul käib ainult seoste otsimine EKRE-ga – kas peavoolus on tõesti “hapukurk”? Või on nähtuse nimeks “õelus” ja põhjuseks soov “valekampaaniaga” EKRE valitsusest välja kangutada?

Ajakirjanikud on nii mandunud, et nad enam ise ka ei näe, kui jabur kogu see nõiajaht on. Aivar Pau on kindlasti ise sadu kordi valetanud nii lähedastele kui ka töökaaslastele – teatud piirides on see isegi inimlik – ja see nõme teiste (vale)jäljede nuuskimine on juba üle mõistuse.

Meedia ülevohav teiste kritiseerimise ja maadligi peksmise tung varjutab täieliku enesekriitika puudumise – ajakirjandusest on saanud kari näljaseid hüääne.

UU