Ajal, mil Kremli agressiivsus kasvab, on osade ettevõtjate pilk pöördunud endise Nõukogude Liidu ja NLKP tööjõupoliitika poole

Kui Eesti oli Nõukogude Liitu inkorporeeritud, tähendas võõrtööjõu massiline sissevedu ida-aladelt venestamist – taasiseseisvunud Eesti 30. sünnipäeva paiku tähendab see hoopis, et “välisvärbamise kogemusega tööandjate hulk on kasvanud”.

BNS kirjutab: “Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus (RAKE) viis Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) Work in Estonia programmi tellimusel läbi välisvärbamise hetkeolukorra ja vajaduste uuringu, kust selgus, et välisvärbamise kogemusega tööandjate hulk on kahe aastaga kolmandiku võrra kasvanud ning tänaseks on ligi kolmandik ettevõtteid välismaalt töötajaid värvanud. /…/ “Tööjõu kättesaadavus on Eestis tegutsevate ettevõtete jaoks üheks olulisemaks arengupiduriks. Tööjõuprobleemi aitab leevendada välisvärbamine.”

“Välismaalt on töötajaid värvanud 30 protsenti küsitletutest ning kolmandik uuringus osalenud tööandjatest kavatseb ka sel aastal talente värvata välismaalt. Kavatsustes on toimunud suur hüpe – 2019. aastal oli selline plaan vaid viiel protsendil tööandjatest,” kirjutatakse uudises.

Edasi aga tuleb jahmatamapanev info: “Eesti ettevõtjad on leidnud oma ettevõttesse välisspetsialiste eelkõige väljastpoolt Euroopa Liitu, näiteks Ukrainast, Venemaalt ja Valgevenest. Kõige rohkem on värvatud välisspetsialiste tarkvaraarendaja ametikohtadele ning erinevatele IT-valdkonna ametikohtadele laiemalt. Tulevikku vaadates prognoosivad tööandjad, et välisspetsialistide värbamine ja struktuur kattub järgneva aasta jooksul senisega ning ka välisvärbamise sihtriigid ei muutu väga oluliselt.”

Seega selgub, et peamine värbamine ei käi mitte Lääne väärtus- ja tööjõuruumist, vaid endise Nõukogude Liidu slaavi vabariikidest, kusjuures Venemaalt ja Valgevenest on IT-spetsialiste ohtlik värvata juba julgeolekulistel kaalutlustel (just infotehnoloogia alale tulijad võivad olla FSB leival, et pääseda e-riigi digisaavutuste juurde). Samas ütleb uudis, et “välisvärbamise sihtriigid ei muutu väga oluliselt,” mis tähendab slaavi tööjõu jätkuvat eelistamist.

“Ettevõtted ootavad uuringu järgi riigi tuge välisvärbamisel eelkõige regulatsioonidega seonduvates küsimustes, selgust kaugtöö maksuküsimustes ning pehmemat lähenemist palga alammäära küsimuses,” jätkab uuring. See läheb kokku minister Andres Suti seisukohtadega, kes leiab küll, et Eestile on vaja tippspetsialiste, kuid tahab ettevõtetele anda võimaluse neile võimalikult väikest palka maksta.

“Ettevõtted ootavad suuremat riigi tuge ka välisspetsialisti ja tema pere sulandamisel Eesti ühiskonda. Välja toodi, et napib inglise keelt valdavaid perearste, ingliskeelseid õppimisvõimalusi välisspetsialisti lapsele, aga ka seda, et puudub terviklik lähenemine eesti keele õppe osas välisspetsialistide endi puhul,” jätkab uuring.

Ettevõtted soovivad seega küll võõrtööjõudu, aga tema ühiskonda sulandamiseks tahavad riigi tuge. Eesti keele kui riigikeele staatus neid eriti ei huvita, sest oma spetsialistide peredele soovitakse võõrkeelset teenindust ja õppimisvõimalusi, ainult spetsialist ise peaks nende arvates riigi abiga eesti keele õpet saama.

Tööjõu puudus Eestis on kahtlemata suur probleem, aga väljapakutavad lahendused ei arvesta ei demograafilise olukorraga, mis muutub eestlaste kahjuks, eesti keele positsiooniga, venestamise ja vene keele surve kasvuga ega enda tööturu olukorraga, kus “pehmem lähenemine palga alammäära küsimuses” viib alla ka kohalike inimeste palgataseme.

Eriti küüniline on see, et paljud ettevõtjad räägivad läänelikest väärtustest ja toetusest Euroopa Liidu poliitikale, aga kogu tööjõupoliitika pöördub üha järjekindlamalt endisele Nõukogude Liidule, Venemaale, Ukrainale ja teistele endistele liiduvabariikidele. Eesti viib taas ellu NLKP rahvus- ja keelepoliitikat, sest orienteeritus endisele Nõukogude Liidule tähendab arvestatava vene keele oskusega Eestile selle keele domineerimist, mis on töökeskkonnas juba tuntav, kui arvestada ukrainlastega ehitusplatse.

30 aastat pärast Eesti taasiseseisvumist on Moskva, Venemaa ja vene keele mõju sama teravalt päevakorral, kui aastatel 1987-1991.

UU