Ajaloo valu: Tallinna võimukõnelused tuletavad meelde, kuidas Isamaa Koganit aitas

Isamaa esimees Urmas Reinsalu kujutab end ette opositsiooniliidrina. Samas hakkas ta täna arutama Tallinna linnavalitsemist nendega, keda on seni kritiseeritud. Teisalt üritati venitada. See kõik toob meelde aja, mil Mart Laari juhitva Isamaa tegi diili Jevgeni Koganiga.

Avaldame selle taustal ajalehe Sakala juhtkirja 2001. aasta 8. juunist, mis kandis pealkirja Laar ja Kogan käsikäes.

Mida oleks üks normaalne eestlane aastat kümme tagasi kostnud, kui talle oleks öeldud, et tuleb aeg, mil Mart Laar ja Jevgeni Kogan käsikäes ja õlg õla kõrval võimu jagavad? Ilmselt oleks seda peetud milleksi veel kehvemaks kui halvaks naljaks.

Nüüd on isegi kõige näilisemad sündsuse piirid meie poliitikas ületatud: Kogan on Isamaaliidu häältega Tallinna Linnavolikogus tagasi ning andnud ise omakorda hääle Isamaaliidu linnapeakandidaadi Tõnis Paltsi võimuleaitamiseks.

Mõni aeg tagasi keelduti pealinna volikogus valdava häälteenamusega raevuka interrindelase saadikuvolitusi taastamast. Küllap oleks kohus selle otsuse tühistanud, sest seadus on Kogani poolt ja kindlasti teadis seda juba algusest peale ka Tallinna võimukoalitsioon. Seega oli tegemist hääletamisega, mille eesmärk oli esmajoones Kogani tegevusele ja vaadetele moraalse hinnangu andmine.

Hinnang on nüüd antud.

Enne pealinnapea saatust otsustavat volikogu istungit vehkles aga Isamaaliidu esimehest peaminister Laar pool ööd käia seal, kus tegelikult otsustatakse, mida vene saadikud arvavad, nimelt alkoholifirma Onistar peakorteris. Pärast seletas ta teleriekraanil, et poliitikast Onistari juhtidega ei räägitudki, juttu tehtud kõigest muust, näiteks kavandatava piiritusemuuseumi avamisest.

Mõni aeg varem avalikult Tallinna võimutülist lahtiütlemist kinnitanud Eesti Vabariigi peaminister leidis endale enne linnapea valimisi koguni uue meelisspordiala: mängis hilja õhtul keeglit saalis, kuhu kogunevad mehed, kes riigikeelt just liiga hästi ei oska.

Mart Laar peab enda ja oma seltsimeeste võimulolekut nii oluliseks, et pole enam mingeid piire, mida selle tagamiseks ületada ei sünniks.

Rahva ja riigi huvid muutuvad selles “keeglisaalipoliitikas” järjest kõrvalisemaks ning aated kui sellised ongi juba kõrvale heidetud.”